levikust ja tõstis esile keskused. Et peopaigaks oli tartu, leidus rohkem Tartumaa, Viljandimaa ning Võrumaa koore. Põhjaeestlaste osavõtt oli väiksem ja Lääne-Eesti oli täiesti maha jäänud. Kuna esimene üldlaulupidu oli nii hästi õnnestunud ja rahvuslik liikumine tõusuteel, tekkis juba aastal 1871 uue laulupeo korraldamise mõte. Aastal 1873 oli üldlaulupidu peetud Lätis ja järgmist Eesti laulupidu kavandati aastks 1875 või 1876. Kohaks pidi jälle olema Tartu, kuna ,,Estonia" selts Tallinnas ei pidanud võimalikuks korraldajaks hakata. Luba ei saadud aga enne kui 1876 aasta maiks ja pidu lükati 1877 aastale. Aastail 1877-78 tuli aga vahele Vene- Türgi sõda ja mais 1878 lükati pidu jälle edasi. Teine üldlaulupidu Teine üldlaulupidu nihkus aastasse 1879 ja pikaksveninud ettevalmistusajal toimusid laulupeo korraldajate keskel sisemine võitlus ja intriigid
rahvusest talupoegi, kaupmehi ja kalureid – venemaalt, soomest, lätist, aga ka nt hollandist, šotimaalt jne. Maa oli tühi ja odav, Rootsi riik toetas Eestisse elama asujaid majanduslikult. • Sisserännust hoolimata jäid eestlased püsima. Pärast sõdade lõppu algas Eestis pikk rahulik ajajärk, mille käigus hakkas eestlaste rahvaarv kiiresti kasvama. Rajati uusi perekondi, vaba maad ja talusid oli palju. Sündimus oli kõrge. Juba aastks 1695 elas Eestis üle 350 000 inimese. • Sisserännanutest osa hakkas aja jooksul rääkima eesti keelt, mõnedest said aga vähemusrahvused – rannarootslased, peipsivenelased jne. Kaubandus • Liivi sõda ja Rootsi aja algus tõi kaasa Vana-Liivimaa kaupmeeste täieliku laostumise. • Keskajal olid vana-Liivimaa kaupmehed sõltunud täielikult Hansa Liidust ning kauplemisest Venemaaga. Rootsi vallutused
järjekordsetes suurtulekahjudes 1775 aastal. Selles tulekahjus hävis enamik kesklinnast, mis oli alles suudetud üles ehitada, vastvalminud puusild üle Emajõe (Pullerits, 2005). 10 Peale suurtulekahju hakati taas linna taastama , senise keskaegse tänavavõrgu asemele rajati uus, mitteolulised tänavad kaotati, enamikke tänavaid õgvendati, lammutati puumajad, mis jäid õgvendamisele ette. 1778 keelati õlg- ja laudkatused ning aastks 1781 olid enamikel majadel kivikatused. Tartu kustutati 1782 aastal lõplikult kindluslinnade nimistust ja valitsejanna Katariina II lubas linnamüüri kive kasutada majade ehitamiseks (Salupere, 2004). 1784 aastal valmis Kivisild ja 1786 uus varaklassitsistlikus stiilis raekoda, arhidektiks J.H.B. Walter (Pullerits, 2005). 19.sajand Sajandi alguseks oli linnaelanike arv tõusnud 3800 elanikuni ja sajandi keskpaigaks oli elanike arv 12400 ja sajandi lõpuks 41000(Pullat, 1980).
annaabi.ee 
