2. Sigade viljakust mõjutavad mitmed tegurid: · Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt (kehamass 120 kg ümber). Seega peaks ta aastasena juba esmakordselt poegima. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. · Poegimiste aastasagedus. Normaalselt poegib emis 2 korda aastas, maksimaalselt (põrsaste võõrutamisel 5 nädalaselt) 2,3 korda. · Sigimisea kestus või sigimisvõime kasutamisaeg, s.o. poegimiste arv emise eluea kestel. Emiste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast, seda enam et sellele vastab ka emiselt minimaalselt nõutav nisade arv (12). Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad.
Viimase optimaalseks pikkuseks peetakse 5 nädalat (4–6). Liiga lühike puhkeaeg põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. Viimane on omakorda tingitud nii endogeensetest teguritest (geneetiline eelsoodumus, emaka mahutavus, platsentaarpinna ulatus) kui ka eksogeensetest teguritest (söötmine, pidamine, nakkushaigused). Neist kõige tõhusam viljakuse tõstmise vahend on söötmine. Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus. Põrsaid kahekuustena võõrutades poegib emis 2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5nädalaselt saab emiselt arvestuslikult 2,3 pesakonda aastas, teisisõnu iga kahe aastaga saame ühe lisapesakonna. Põrsaste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast. Üle 12põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei tõsta, sest nendes on 6 nädala vanuseni elavate
korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110-120 kg ümber. Et vabanevate munarakkuda arv ovulatsiooni iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse esmakorselt poegida 3nda inna ajal b. puhkeaja pikkus poegimise ja taastiinestumise vahel optimaalne 5 nädalat. Kui on liiga lühike puhkeaeg, siis see põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. c. Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus põrsaid 2- kuuselt võõrutades peogib emis 2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5-nädalaselt saab emiselt 2,3 peaskonda aastas, ehk kahe aasta kohta 3 pesakonda. d. Põrsaste aastaproduktsioon optimaalseks peetakse 24 põrsast aastas emise kohta. Üle 12- põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei suurenda, sest nendes on kuni 6 nädala vanuseni elavate põrsaste arv tavaliselt väiksem kui 12-põrsastelistes pesakondades.
annaabi.ee 
