sotsioloogias ja mõnes sotsiaalpsühholoogia valdkonnas käsitlenud sotsiaalseid protsesse, mis tulevad mõnede laste (või täiskasvanute) näiteks lolliks nimetamist võimalik, et keelekasutuse või entilise päritolu tõttu ja kuidas need sildid seejärel mõjutavad viisi, mil õpetajad ja teised nende suhtes reageerivad. Sildist saab iseteostuv ennustus, mis täitub sellepärast, et inimesed käituvad nii, nagu see olekski juba õige. 7) Lääneliku ja aafrikaliku mõtteviisi põhilised erinevused. Lääne maailmas on inimene (mina) sõltumatu isik, kes võiks eksisteerida väljaspool kultuurilist, sotsiaalset ja perekondlikku konteksti. Läänemaailma paljudes kultuurigruppides ei nähta individuaalsust mitte sõltumatuse avaldusena, vaid kindlalt inimlikku konteksti paigutatuna. Läänelikus maailmas on kuuluvustunne oluline. (inimene peab tundma, et ta kuulub kuhugi, et perekonnas on oma koht, kuskil ühingus vms)
areneb uus etniline moodustis. Sellest räägiti ameerikas. *Kultuurimosaiik: a+b+c=a+b+c. Kultuuriline kirevus säilib, ei sulanduta üksteise hulka. Doominioteooriad Kui kuvandatakse esialgne stabiilne kultuuriseisund, esimene muudatud toimub ühes aspektis ja see toob kaasa teiste kultuurielementide muutuse. Muudatus toimub aind ühes aspektis,edasi muutub kultuur ise. *Melville Herskovits(1930ndad): afrikanismid. Leidis,et tegelikult on ka säilinud aafrikaliku kultuuri tunnused. Kõige vähem aafrikapärast on säilinud majanduselus. Kõige rohkem on seda säilinud religioonis. Mustanahliste religioon on palju mõjutatud aafrikapärastest tunnustest. Erinevad kultuurivaldkonnad hakkasid muutuma eri kiirusega. *John Bodley(1982): Põlisrahvaste kultuurid muutuvad surve tõttu mida koloniaaialvõimud osutavad: Kolm etappi surves: *Piiride rikkumine(misjonärid lähevad kaugemale, tulevad kaupmehed ja
nähtuse põhiolemuse lühidalt edasi andma ka käesolevas uurimuses, sest nagu ütleb austria filosoof, näitleja, kirjanik ja teatrikriitik Egon Friedell (1878–1938): “Kõik klassifikatsioonid, mida inimene kunagi on teinud, on sihilikud, kunstlikud ja valed. Aga samas on nad vajalikud ja vältimatud, kuna vastavad meie mõtlemise sünnipärasele kalduvusele” (Berendt 1999: 11). Käesolevas töös on käsitluse aluseks võetud tõdemus, et džäss on 20. sajandi algul euroopa- liku ja aafrikaliku muusikakultuuri segunemisel Ameerikas tekkinud improvisatsioonil põhinev muusikaliik, millele on iseloomulik eriline rütmiline intensiivsus e. svingimine, oma- näoline kõlaesteetika ja stiilide rohkus. Selline määratlus on küll pisut üldsõnaline, kuid ei tohiks samas millegi vastu eksida. Oleme harjunud väitega, et džäss sündis New Orleansis. Väide on osalt õige, osalt vale: New Orleans on küll linn, mis mängis džässi sünnis ilmselt suurimat rolli, kuid on vale, et ta oli
annaabi.ee 
