Daam kuulis, et keegi oli õues ja palus teenijal vaadata, kes see oli. Külmetav mees kutsuti tuppa, tal lasti vannis ära käia ning süüa. Pärast aga lõi nende vahel lõkkele armastuse leek ja nad heitsid koos voodisse. Hommikul läks mees linnusesse, et üles leida röövi ajal põgenenud teener. Lahkudes aga jõudsid sinna kolm röövlit, kes olid teise kuriteo pärast tabatud. Rinaldo sai kogu oma raha ja hobuse tagasi ning suundus siis puutumatuna tagasi koju. III novell Rikkal aadlimehel Tedaladal oli kolm poega. Surres said pojad suure päranduse, mida nad kohe raiskama asusid. Nii sai raha varsti otsa ja nad müüsid ära oma varutud kinnisvara, lõpuks lõppes ka selle eest saadud raha. Nad otsustasid minna võõrsile ja peatusid alles Inglismaal. Seal said nad uuesti rikkaks suurte intressidega võlgade andmisest. Sõideti tagasi kodulinna, Inglismaale jäeti vennapoeg Alessandro, kes seal edasi tegeles. Uuesti raisati raha ja satuti isegi võlgadesse
abielluks. Raamatut lugedes ei ole võimalik ette ennustada, mis juhtuma hakkab, sest pidevalt toimub sündmusi, mis mõjutavad Printsess de Cléves'i otsuseid ja tundeid. Iga kord tundub nagu naise ja härra de Nemouri armastusele antakse võimalus, kuid siis ilmuvad jälle takistused. Teose lõpus saab härra de Clèves teada, et mees, keda printsess armastab on härra de Nemours. Ta ei usalda oma naist ega de Nemoursi ning laseb ühel aadlimehel hertsogit jälitada. Hiljem, nuhki lõpuni kuulamata arvab härra de Clèves, et printsess veetis ikkagi aega härra de Nemoursiga. Ta haigestus ning hingepiinad süvendasid tema kannatusi veelgi. Enne surma süüdistab ta naist truudusetuses, kuid daami puhtsüdamlik ülestunnistus veenab teda vastupidises. Ta kahetseb, et ei olnud oma naist usaldanud, kuid siis oli juba hilja. Raamatu lõpp tuli mulle üllatusena. Pärast härra de Cleves'i surma ei olnud
Marie Laurencin. Coco Chaneli portree. Musée de l'Orangerie des Tuileries Just seal kohtas Coco oma esimest suurt armastust rikast Briti aristokraati Arthur Capeli, keda kõik millegipärast Boyks kutsusid. Coco ja Boy suhe kestis kümme aastat. Sellest suhtest räägiti nii mõndagi: ühed väitsid, et Coco vedas meest ninapidi, sest vajas kaupluse avamiseks raha, teised arvasid, et paari tunded on siirad, kuid Boy vanemad ei luba aadlimehel õmblejannaga abielluda. Tõsi on, et oma esimese butiigi3 avas Coco armsama rahadega 1910. a Pariisis aadressil 31, rue de Cambon. Paremat asukohta on Valguse Linnas raske leida: kohe hotell Ritzi 4 taga. Butiigi nimeks sai CHANEL MODES ja alguses müüdi seal üksnes daamide peakatteid. Varsti avati samasugused poekesed Deauville'is5 ja Biarritzis6. Kõige kuumemal suvitushooajal demonstreeris ostjatele peakatteid perenaine ise. Tema poed olid väga edukad
Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama. Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma. Ka aadlimehel endal, ilmselt vastu oma harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning
annaabi.ee 
