saj. lõpus. Kuramaal kujunes Balti erikord siis kui ala oli 1795. aastal ühendatud Venemaaga. Vene avalikkus taotles 1860.a-il Balti erikorra kaotamist. Erikorra vastu astusid välja ka eesti ja läti rahvusliku liikumise tegelased. Balti erikord nõrgenes 1877. aastal ,kui Balti kubermangudes kehtestati Venemaa 1870. aastal linnaseadus. Oluliselt piirasid aadli privileege 1888. aastal politseireform ning 1889. aastal kohtu ja talurahvaasutuste reform. Balti erikorra põhialus aadlikorporatsioonide omavalitsus püsis Veebruari revulutsioonini ja taastati ajutiselt 1918, Saksa okupatsiooni ajal. Baltisakslaste talurahvareformid panid aluse iseseisvate taluperemeeste kihi kujunemisele.Paljud uued sordid ja tehnilised uuendused jõudsid eestlasteni baltisaksa mõisnike kaudu. Baltisaksa haritlased tundsid huvi eestlaste kui pärismaalaste keele ja kultuuri vastu. Baltisakslased lasid ehitada Eestimaale palju ilusaid mõisahooneid.
tähendas kõigi Rootsi ajal reduktsiooniga võõrandatud mõisate tagastamist. 1722 aastal asuvad Rootsi valitsuse ajal riigistatud mõisate tagastamist korraldama kohalikest aadlikest moodustatud restitutsioonikomisjonid. Kogu mõisate tagastamise keeruline protseduur teostatakse kolme aastaga. Matrikkel 18. sajandil võis maaomanikuks olla vaid aadel. Seoses sellega oli vaja kindlaks määrata, milliseid suguvõsasid ja perekondi pidada aadlikorporatsioonide liikmeks. Selleks moodustati Balti kubermangudes matriklikomisjonid. Matriklitesse kanti Eestimaal üle 120 perekonna, välja jäid mõisaid rentivad uusmõisnikud. Aadlimatriklisse kuulumine andis võimaluse saada ameteid kohtu-, politsei- ja kirikusüsteemis. Hernhuutlased 1726. a jõudsid Saksamaalt Eestisse esimesed vennastekogude jutlustajad. Hernhuutlaste püsivamaks keskuseks Liivimaal kujunes Volmari Põhja-Lätis, kust hakati uut õpetust levitama
valitsusorgani poolel tööl. Rüütelkondade omavalitsus: Eestimaa rüütelkond Liivimaa rüütelkond Saaremaa rüütelkond Kuramaa rüütelkond, Piltene rüütelkond Kuni asehalduskorrani balti erikorra hiilgeaeg. Esialgu vene pool tegeles ainult süjaväliste üksuste küsimustega balti provintsis, samuti ka maksudega veits. Küik ülejäänud küsimused maapiirkondades olid aga rüütelkondade ehk aadlikorporatsioonide kontrolli all. Täitis maapiirkondades nii valitseja kui ka kohtu positisiooni. Rüütelkonda kuulumise aluseks oli aadlimõisa omamine. Kapitulatsioonid nägid ette privileege, kuid polnud täpselt aru saada, kellele. Seetõttu hakati koostama aadlimatrikleid (1720-1756). Maapäev oli tähtsaim organ- aadlimatriklid koondasid seda ringi väiksemaks, kellel seal sõnaõigust oli. Rüütelkonna tähtsaks organiks oli ka maanõunikke kollegium (kuulusid maanõunikud, eluaegses ametis).
annaabi.ee 
