Bertold Brecht "Trummid öös" küsitlev arutlus/essee (0)

5 VÄGA HEA

Huumor - Sõna 'Huumor' pärineb Vana-Kreekast, kus kasutati huumori-meditsiini, mis põhines arvamusel, et vedelik, mis hoiab kõiki kehavedelikke tasakaalus nimetatakse 'humor'. Huumor on vahend, mille eesmärk on esile kutsuda naermist ja pakkuda meelelahutust

Lõik failist

Trummid öös
Bertold Brecht
(komöödia)
Teose näol on tegemist oodiga mustale huumorile, mille taustal lööb ähvardavalt takti Sõja armutu „ trumm “, lugedes seejuures viimaseid hetki paljudele , Keisri kõlavale deviisile: „Valuski tuleb tugev olla.“ ustavaks jäänud sakslastele.
Pealtnäha pisut üksluise võitu armukolmnurga intriigide kirjelduse all, peitub aga ühe kindla sakslanna hingemattev dilemma – millele olla lojaalne, kas südamele või mõistusele?
Ta seisab esiti teelahkmel kahe mehe vahel, kellest esimesele kuulub tema süda – Andreas Kragler, mees, kellest on 4 aastaga maha jäänud vaid tuules sosistav kummituslik hääl või teine, keda pooldab kaine mõistus –

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Bertold Brecht-Trummid öös- küsitlev arutlus essee #1

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 1 leht Lehekülgede arv dokumendis

2012-11-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

8 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Bertold Brechti teose küsitlev arutlus/essee ning üldine sisututvustus

Teose näol on tegemist oodiga mustale huumorile, mille taustal lööb ähvardavalt takti Sõja armutu „trumm“, lugedes seejuures viimaseid hetki paljudele, Keisri kõlavale deviisile: „Valuski tuleb tugev olla.“ ustavaks jäänud sakslastele.
Pealtnäha pisut üksluise võitu armukolmnurga intriigide kirjelduse all, peitub aga ühe kindla sakslanna hingemattev dilemma – millele olla lojaalne, kas südamele või mõistusele?

Bertold Brecht Trummid öös

Sarnased õppematerjalid

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?

Kirjandus