maksumäärad firmadele, kes investeerisid sinna, kus riik vajalikuks pidas, olid madalamad. 60/70ndad olid maksud kui imeretsept kõikvõimalike probleemide lahendamiseks. Kriitika piitsa ja prääniku tüüpi maksude suunas: keerukas, regressiivsete mõjudega, kasvavad maksukulud ehk saamata jäänud maksutulud, valdkondade toetamine peaks käima avalikult, läbipaistvalt läbi toetuste, mitte peidetult maksuvabastuste abil. Süsteemi kuritarvitamine poliitikute poolt. 80ndateks – uus konsensus. Maksubaase tuleb laiendada, vähendada erandeid ja vabastusi, maksustada kõiki tulusid sarnaselt, vähendada kõrgeid piirmäärasid. Reagani maksureformid 1981, 1986, mitmed riigid imiteerisid. Sotsiaalmaks ja tulumaks on progressiivsed sissetulekute suhtes st kõrgemad detsiilid maksavad protsentuaalselt oma sissetulekust rohkem, kui madalamad. Käibemaks on regressiivne sissetulekute suhtes, kuid neutraalne tarbimiskulude suhtes
Modernistlik pööre pole väga täpselt manifesteerunud, kuid mingi pööre on toimunud. Üldskeemi võib rakendada ka pagulasproosale. Proosa On väga palju võitlevat kirjandust, nostalgiaproosa, eestist lahkumise kujutamine kujuneb ka omaette temaatiliseks. Mälestusraamatuid ilmub pagulises suhteliselt palju, Eestis ilmub neid seevastu väga vähe. Kui võrrelda Eestit ja pagulust 40ndatel ja 50ndatel, siis paguluses on suurem osakaal tiraazid on suured (2000-3000). 80ndateks tüüpiline tiraaz väheneb, kuid ta jääb siiski kuhugi 1000 eksemplari kanti. Otseselt selliseid modernistlikke läbimurdeid kirjandusse näeme pigem 50ndatel, kuid lühiproosas ka veidi varem. Modernismi mõiste on hea katusmõiste, mis mahutab palju, kuid mitte kõike. Muutus on tähelepanuväärne proosas, aga selle juures tuleb arvestada, et kõik pagulasraamatud muutuvad ei tea milleks. Realistliku proosa osakaal on jätkuvalt suur ka 60ndatel ja 70ndatel
Meestele õpetati rauakaupade, masinate või spordikaupade poodides, kuidas olla moodne, kuidas valida kõige kasulikum, uuem masin või vahend. Naiste tööd aga - koristamine, pesupesemine, laste eest hoolitsemine, toiduvalmistamine - seoti läbi näidisköökide jms tarbekaupadega. Seega samal ajal kui tarbimiskultuur kinnitas konventsionaalset mehelikkust ja naiselikkust pikendas see ka soorollidele kodus. Winship (1982) uuris ajakirja Options. 80ndateks pöörduti naise poole kui iseseisva JA naiselku, atraktiivne JA kodu korras hoidev. Tema jaoks asjad on muutunud luksusest (pesumasin või mikrolaineahi) igapäevaasjadeks olemuslikult vajalikeks. Ajakirjad propageerisid seda, et uute asjade tarbimisega saavad naised oma individuaalsus välja näidata. Neile on vaja tutvustada võimalusi, kuidas ,,ennast leida". Naiselikkust defineeritakse läbi tarbimise naiselikkuse töö (work of femininity). Ilu ei ole
annaabi.ee 
