üldine termin kirjeldamaks mälu ja teiste intellektuaalsete võimete nõrgenemist piisavalt, et põhjustada probleeme igapäevaelu toimetulekuga. Peale diagnoosi saamist elab enamus alzheimeri tõvega patsiente keskmiselt kaheksa aastat. Haiguse kliiniline kestvus võib olla ka tunduvalt pikem. Alzheimerit põdev isik võib elada kuni kakskümmend viis aastat. Elulemus sõltub vanusest ja teistest tervist mõjutavatest tingimustest. 95 protsendil avaldub haigus alles peale 60ndat eluaastat 1. Samas ei ole Alzheimeri tõvi normaalne osa vananemisest, kuigi kõrge iga on suurim riski faktor 2. Ülejäänud 5 protsenti põevad preseniilse algusega alzheimeiri tõve. Varjase algusega Alzheimeri tõve põdevad isikud on 50ndates või isegi nooremad. Varajase algusega Alzheimeri tõve kulg on ägedam, kahjustuse tunnused avalduvad oimu- ja kiirusagaras ning haiguse suhteliselt varases staadiumi ilmnevad afaasia, agraafia, aleksia ja apraksia. Hilisema
Ta tegi seda esimeses verisoonis väga karmilt – tegelased olid õigete nimedega. Vahing väitis, et see esimene versioon anti kirjandusmuuseumisse, kuid seda pole siiani sealt leitud. Unt kirjutas ta uuesti ümber ilukirjanduslikumaks. „Via regiaga“ seoses on Unt maininud ka seda, et see on kuskil umbes see aeg, kus ta jõuab äratundmiseni, et igasugune kirjutamine on tegelikult enese paroodia. Psühhomodernistlik Unt hakkab selles ajas lõppema. Kokkuvõtteks 60ndat/70ndad: psühholoogilised pained, autobiograafiline taust, ühele peategelasele keskendumine, subjektiivne tekst, neurootiliselt abitu peategelane, materiaalne paine, psühhoanalüüs, tekstuaalsed esperimendid, fragmentaliseerivad võtmed, iroonia, Kokkuvõtteks loomingust: ta suutis alates 60ndatest aastatest kuni 90ndate alguseni olla koguaeg Eesti avangardkirjanduse eesotsas. Kui tollast konteksti läbi vaadata, siis ta juhib olulisi proosamuutusi kõige esimesena.
Mida aeg edasi, seda rohkem poliitilist värki tuleb. Tuevad tagasilöögid ja karitused. Jõuga pannakse laine kinni. 68. aasta on märgitud eraldi ka Eesti kirjanduses eksistentsalismipoleemikana. Enne Praha sündmusi, läheb lahti sellest, et parteikriitika hakkab ründama noort proosat. Valtoni novellikogu "Kaheksa jaapanlannat" kriitika alla ka Mati Unt. Ta pääseb sealt, Valton saab põhihoobi. See on päris poleemika. Üks arvab üht, teine teist jne. Kui vaatame 60ndat ja loeme kõrvale Peet Lepiku artiklit Akadeemiast, siis 60ndatel tümitati noori kui keegi arvas vastupidist. Lauristin nüüd räägib, et Unt on hea ja noor kirjandus on hea. Iseloomulik nõukogulikule väitluskultuurile, et kasutatakse demagoogiat. Eesti proosas on näha eksistentsialismimõjusid. Väitlused lõpuks administratiivselt lõpetati. Väitluse lõpptulemus tähendas uut esteetilist konfiguratsiooni: kui poliitikasse nina ei topi, tehke, mis tahakse
annaabi.ee 
