valda. 2007. aastal põles mõis täielikult maha, alles jäid vaid müürid. 2017. aasta oktoobri seisuga käivad seal restaureerimistööd.15 Ahja mõisa on esimest korda mainitud 1553. aastal. Poola ajal kuulus mõis Kaweritele, Rootsi ajal Oxenstjernadele. Peale Põhjasõda kinkis Peeter I mõisa pastor Ernst Glücki lesele, kelle perekonnas oli kasvanud keisrinna Katariina I. 1743. aastal sai mõisa omanikuks Francois Guillemot de Villebois. Sel ajal, 1740ndate lõpus, püstitati mõisa kahekorruseline algselt kahe mantelkorstnaga kroonitud poolkelpkatusega barokne peahoone, mis tollal oli Lõuna- 23 Ahja mõisa peahoone esifassaad. Foto: Kersti Siim 2016 Eesti üks luksuslikumaid. 1766. aastal läks mõis von Liphartide valdusse. Hiljem oli mõis veel von Knorringite ja von Löwis of Menarite omanduses. 1819. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Braschidele. 20
Kristusega. Arusaadav ja mõistetav vähese haridusega inimestele. Levis kõikides ühiskonna kihtides: aadliseisuses, pastorite seas, linnas ja talupoegade seas. Peeti kõiki liikmeid vendadeks ja õdedeks vaatamata sellele, et tegemist oli kas aadliga või talupojaga. Levis mitmel pool Eesti alal, olulisemad keskused: Kagu-Eesti (Urvaste kihelkond), Saaremaa, Tallinn. Hernhuutluses oli seotud umbes 10 000 inimest. Hernhuutlust on nimetatud esimeseks rahvaliikumiseks Eesti alal. 1740ndate aastatel levis palju. 1743. a hernhuutlus keelustati. Esialgselt mõisnikud suhtusid hernhuutlusesse neutraalselt või positiivselt (Talupoegade eluvaldkonnas muutusid elumuutused, kui talupoeg oli midagi mõisast pihta pannud siis nad tagastasid, sest nad kartsid, et nende hing läheb hukatusse). Aja jooksul hakkas hernhuutlusega kaasnema sotsiaalsed protestid, mis ei meeldinud mõisnikutele. Hernhuutlaste mõjude tõttu on osades piirkondades kadunud rahvalaulud, muistsed
juurde kuulus ka koomiline pala komöödia. Vaatajaid ei tohtinud liiga kurvaks teha ega tohtinud neil lasta ka lihtsalt naerda. Nad pidid vahetama emotsioone. Ühe näidendi raames ei tohtinud emotsioone segi ajada tragöödias ei tohtinud naerda, komöödias nutta. Elamus pidi olema puhas. See tekitas aga vajaduse suurema repertuaari järele. Publik oli enam-vähem üks ja sama, seetõttu oli vaja kavas lavastusi vahetada. 1740ndate lõpus tekkis veel üks teater provintsilinnas Jaroslavis. Ühe kaupmehe poeg F. Volkov asutas oma teatri, mis näitab suuri muudatusi vene kultuurielus ja ka mentaalsuses. Inimesed läksid teatrisse ja tegid teatrit juba omal algatusel. Peterburist tulnud kõrge ametnik nägi seda teatrit. Ta kandis selle ette tsaarinnale, kellele see teater meeldis. Tsaarinna pani noormehed õppima kadetikorpusesse. Kadetikorpuse oma trupist ja Volkovi teatri trupist sai
annaabi.ee 
