nad olid vabad riiklikust kontrollist ja oma usku praktiseeriti nii nagu õigeks peeti. Vennastekoguduse eesmärgiks oli teha misjontöö ristiusustamata maades. Vennastekogudused erinesid traditsioonilisest kirikust oma kristotsentrilise teoloogia, koguduseliikmete jaotumisega kooridesse vastavalt nende soole, vanusele ja perekonnaseisule ning ka kohati äärmustesse kalduva spirituaalsusega.4 Vennastekogudused Baltimail Baltimaadesse jõudsid vennastekoguduste liikumine 1720ndate lõpul ja sai üsna pea hoo sisse. Vennastekoguduse tegevusele Läänemere provintsides lõid eelnevalt soodsa pinnase Halle pietistid, kes olid siinsetele aladele jõudnud pärast Põhjasõda. Pärast laastavat sõda ja katkuepideemiat, mil maa oli inimestest tühjaks jäänud, oli siin puudust ka vaimulikest. Siinsetele aladele rändasid sisse Saksmaalt pärit vaimulikud, kes olid mõjutatud Halle pietistlikust õpetusest. Rootsi ajal oleks pietistide kaasa arvatud hernhuutlaste tegevus
see veidi piirav, polnud ettenähtud iseseisvust ja mõttevabadust. Luuletuses ,,Arion" (kreeka müüt) Arion läheb laevaga merereisile, puhkeb torm, meeskond hukkub, delfiinid päästavad luuletaja (Arioni). See on ülekantud võrdlus dekrabistidega. Kirjutab ka poeemi ,,Poltava" võitlus rootsi ja vene vägede vahel aastal 1709, oli üks Põhjasõja olulisi lahinguid. Peeter I oli edumeelne ja positiivne valitseja. 1720ndate lõpul kohtab Puskin Natalja Gontsarovat, kes oli toona 16-aastane kaunitar. Puskin armub ja palub neiu kätt, kuid Natalja ema siiski ei anna nõusolekut. Vahepeal läheb 2a mööda, kui neiu on 18-aastane, palub Puskin uuesti kätt. Ema annab nõusoleku ainult siis, kui Puskin annab neiule kaasavara (10'000 rubla), et neiul oleks oma kapital. Puskin pole ise majanduslikult kindlustatud, kuid tema nimele kirjutatakse mõis, mida ta läheb üle vaatama. Seal olles jääb ta
Carlos, mis aga oli (esialgu) Austriale vastuvõetamatu . Briti-Prantsuse entente Utrechti rahu järel oli Lääne-Euroopas peamiseks konfliktiallikaks seega vastuolud Austria ja Hispaania vahel. Need aga ei lahvatanud suuremaks sõjaks. Peamiseks põhjuseks võib tuua seniste (ja üldse laiemalt) rivaalide Suurbritannia ja Prantsusmaa lähenemise ja nn entente poliitika, mille eesmärgiks oli suuremate konfliktide vältimine ja mis kestis 1720ndate lõpuni. Briti-Prantsuse lähenemise põhjuseid oli mitu. Ühelt poolt tundsid mõlema riigi valitsejad end ebakindlalt. Georg soovis, et Prantsusmaa lõpetaks jakobiitide toetamise, Orleans’i hertsog (kes oli Louis XV regendiks) soovis aga vältida suuremaid konflikte olukorras, kus riigil puudub teovõimeline kuningas. Inglise-Prantsuse diplomaatilised jõupingutused olid suunatud peamiselt Austria ja Hispaania taotluste vaoshoidmisele. Entente
annaabi.ee 
