tantsimises kui ka pillimängus ta mängis kitarri ja viiulit.Alustas oma karjääri 1646.aastal Orléansi printsessi toapoisina. Leedi abiga arendati Lully andeid ning ta omandas solfedzot Nicolas Metru käe all. Töö õukonnas Andeka viiuldajana nimetati ta 1653.aastal juba õukonna heliloojaks. Temast sai ka kuninga orkestri viiuldaja, varsti rajas ta selle 16 parimast mängijast uue orkestri nimega "Väikesed Viiulid", mis oli kahtlemat ajastu parimaid. 1650ndatel lõi Lully mitmeid ballette, kus koos autoriga astus üles ka kuningas ise. Tohutu menu saatis muusikat, mis oli kirjutatud Molière'i komöödiatele (sh "Kodanlasest aadlimees" ja "Armastuse tohter"). Kohtumine Molière'iga pani aluse uue zanri komöödiaballeti tekkele.1660.aastal sai Lullyst kuningaperekonna muusikaõpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuusika. Kuninga balletivaimustuse raugemisega pühendus Lully ooperite kirjutamisele. Süvenesid ka Lully tervisehädad,
Akadeemia, mis tegeles kreeka-rooma luule uurimisega ja pani vanakreeka kirjanduse eeskujul aluse uuele lavazanrile, kuhu kuulusid luule, muus., tants, maali- ja kostüümikunst. Erinevalt firenzelastest polnud aga tulemuseks ooper vaid mütoloogiaaineline õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist on rohkesti ka vokaalnumbreid. Algul ei kasutatud kutselisi tantsijaid vaid esinesid õukondlased ise (Louis XIV). 1650ndatel lisandus tõsisele õukonnaballetile ballettkomöödia, mille aluseks on sõnaline komöödialavastus, millega seoti pikemad balletistseenid ja laulud. Esimeseks tõsiseks prantsuse stiilis ooperiks võib pidada lüürilist tragöödiat mille eeskujuks oli prantsuse näitekirjanduse klassitsistlik tragöödia, ning omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti- ja kooristseenid. Lully,Charpentier, Rameau
Akadeemia, mis tegeles kreeka-rooma luule uurimisega ja pani vanakreeka kirjanduse eeskujul aluse uuele lavazanrile, kuhu kuulusid luule, muus., tants, maali- ja kostüümikunst. Erinevalt firenzelastest polnud aga tulemuseks ooper vaid mütoloogiaaineline õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist on rohkesti ka vokaalnumbreid. Algul ei kasutatud kutselisi tantsijaid vaid esinesid õukondlased ise (Louis XIV). 1650ndatel lisandus tõsisele õukonnaballetile ballettkomöödia, mille aluseks on sõnaline komöödialavastus, millega seoti pikemad balletistseenid ja laulud. Esimeseks tõsiseks prantsuse stiilis ooperiks võib pidada lüürilist tragöödiat mille eeskujuks oli prantsuse näitekirjanduse klassitsistlik tragöödia, ning omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti- ja kooristseenid. 1.3.1. Lully,Charpentier, Rameau
Renessansiaegne Itaalia. Peategelane on Milano hertsog Prospero. Sarnaselt Faustiga tunneb looduse saladusi, võlur, tunneb maagiat. (Marlowe "Doktor Faustuse traagiline lugu") Metslane Caliban on kujutatud kui looduse metsikut poolt, mida on umbusaldatud ja püütud vältida. Ben Johnson kirjutas vaimukaid karakterkomöödiaid. Tuntud "Volqone" (1606) silmakirjatsemise väljanaermine. Nähtub kallak karakterkomöödia poole. Mingi tegelaskuju rõhutamine. Moliere jätkab seda suunda 1650ndatel. "Tartuffe", neg tegelane, tema rõhutamine. 17.sajandi II poolel ei tule inglismaalt suuri teoseid Euroopa kirjanduses. Inglise rahvusdraama kõrval (Shakespeare) oli ka Hispaania draama. Hispaania draama Lope de Vega (1562-1635), Tirso de Molina (15, Calderon (1600-1681). Lope de Vega oli hispaania rahvusdraama aluspanija ja oli ka asimeseks suurkujuks. Teatri ehitus on samasugune nagu Inglismaal, samuti ka palju muud. Ajaliselt oli see nähtus Hispaanias pikemalt
annaabi.ee 
