TUMEAINE JA TUMEENERGIA Janno Siim 12B Kuressaare Gümnaasium TUMEAINE AVASTAMINE Fritz Zwicky märkab esimesena puuduva massi probleemi. TÕENDEID LISANDUB Tähed spiraalgalaktikates liiguvad suure raadiuse ulatuses konstantse kiirusega. Kandidaadid tumeainele Mustad augud Neutrontähed Tuhmunud valged kääbused ja pruunid kääbused Kandidaadid tumeainele
Tumeaine Siim Pening 12 h PG Tumeaine on astronoomias ja kosmoloogias aine, mis avaldub gravitatsioonilises vastasmõjus nähtava ainega. Galaktikast suuremate struktuuride vaatluste põhjal oletatakse, et tumeaine moodustab umbes 80% Universumis leiduvast ainest. Tumeaine olemasolu postuleeris esimesena 1934. aastal Fritz Zwicky, et seletada galaktikate liikumist galaktikaparvedes. Tuntuim Eesti tumeaineteadlane on Jaan Einasto. Tumeainet ei ole võimalik harilike meetodite ja mõõtmisvahenditega "näha" Tumeaine moodustab umbes 80% Universumis leiduvast ainest Tumeaine aitab seletada barüonaine kuhjumist galaktikateks Tumeaine koosneb WIMP-ist weakly interacting massive particle ( nõrga vastasmõjuga massiivsetest osakestest). Tumeaine, olgugi et oluline osa
Varjatud aine (tume aine) Romet Lastik Universum Barüonaine Tume aine Tume energia Varjatud aine Need kaks ainet on inimkonna jaoks salapärased. Teadlased on veendunud, et see on olemas aga kindlat kinnitust sellele pole veel leitud. Tume aine. Avastamine Albert Einstein Fritz Zwicky Einasto, Kaasik, Saar Eestlaste avastused Jaan Einasto - tumeda aine ja universumi kärjekujulise struktuuri avastajaks. Click to edit Master text styles M. Jõeveeru Second level Third level Fourth level
Tume mateeria Kosmoloogias ja astronoomias tuntakse tumedat mateeriat ainena, mis ei kiirga fikseeritavat valgust või teisi elektromagnetilisi kiirguseid. Seetõttu seda ei ole näha teleskoopidega, kuid on kindlalt olemas, sest selle gravitatsioon mõjutab objekte, mida saab vaadelda. Usutakse, et tume mateeria koosneb 83 % ainetest universiumis ja 23 % massi energiast. 1933. aastal postuleeris Fritz Zwicky tumeda mateeria, et võtta arvesse kadunud massi galaktikate ja galaktikate klastrite orbiidi kiiruses. On ka teisi tähelepanekuid tehtud tumeda mateeria kohta, mis hõlmavad galaktikate pöörlemiskiirust ning kuuma gaasi temperatuuri jaotust galaktikates ja klastrites. Laialdaselt usutakse, et tume mateeria koosneb uutest, karaktiseerimata subautomaarsetest osakestest ja tänapäeval teevad tugevaid pingutusi osakeste füüsikud, et leida see osake.
Peale tähtede sisaldavad galaktikad gaasi, tähtedevahelist tolmu ja tumedat ainet. Tumeaine on astronoomias ja kosmoloogias aine, millel on mass, kuid ei ole gravitatsioonilises vastastikmõjus muude taevakehadega.. Eeldatakse, et tumeaine moodustab umbes 80% tavalisest galaktikast, kuid selles ei saa keegi olla kindel, kuna tumeaimet ei saa otseselt vaadelda. Esimest korda pakkus tumeaine olemasolu välja 1934. aastal Sveitsi päritolu füüsik Fritz Zwicky. Ülejäänud 20% galaktikast koosneb tähtedest, gaasist ning tolmust. Galaktikaid hoiab koos gravitatsioon, mistõttu ka galaktikad tiirlevad oma keskme ümber. Galaktikad tekivad protogalaktikatest, mis on gaasipilved universumis. [1] Linnutee tekkimine Linnutee Galaktika tekkis levinuima teooria järgi suure paugu tagajärjel. See toimus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi
ent otsestest galaktikate omavaheliste liikumiskiiruste mõõtmistest tuleneb, et kusagil peab peituma mass, mis liikumist mõjustab. · Tumedaks kutsutakse neid ained seetõttu, et neid pole teleskoopidega otseselt võimalik vaadelda. Avastamine · Esimesena viitas tumeda aine olemasolule füüsik Albert Einstein, eelmise sajandi alguses, kes küll ei suutnud selle olemasolu tõestada. · 1933. aastal püüdis Sveitsi astrofüüsik Fritz Zwicky tõestada tumeda aine olemasolu. · Esimesed tumeda aine teemalised artiklid ilmusid 1974. aastal, üks neist Eesti autoritelt ( Einasto, Kaasik, Saar ). Eestlaste avastused · Tumeda aine teooria tõestamiseni jõudis Jaan Einasto, keda võib pidada tumeda aine ja universumi kärjekujulise struktuuri avastajaks. · Koos kolleegidega suutis ta tõestada, et galaktikate ümber on tume aine, mille mass ja raadius on kümme korda suurem nähtavate galaktikate omast.
Järgnevas töös püüan anda lühikese ülevaate tumeda aine avastamisest ja selle olemusest. Kuigi koheselt võib öelda, et tume aine on oma olemuselt meie jaoks veel võõras. 2 Tumeda aine avastamine Esimesena viitas tumeda aine olemasolule füüsik Albert Einstein, eelmise sajandi alguses, kes küll ei suutnud selle olemasolu tõestada. 1933. aastal püüdis Sveitsi astrofüüsik Fritz Zwicky tõestada musta aine olemasolu. Esimesed tumeda aine teemalised artiklid ilmusid 1974. aastal, üks neist Eesti autoritelt ( Einasto, Kaasik, Saar ). Tumeda aine teooria tõestamiseni jõudis rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti astrofüüsik ja akadeemik Jaan Einasto, keda võib pidada tumeda aine ja universumi kärjekujulise struktuuri avastajaks. Koos kolleegidega suutis ta tõestada, et galaktikate ümber on tume aine, mille mass ja raadius on kümme korda suurem nähtavate galaktikate omast
1931 Van de Graff valmistab elektrostaatilise aatomilõhustaja (tänapäeva kiirendite eellane). 1931 Kurt Gödel näitab, et isegi matemaatika on ebatäpne. 1932 James Chadwick avastab neutroni. 1932 Carl David Anderson avastab positroni. 1932 Heisenberg esitleb aatomituuma prooton-neutron mudelit ja seletab sellega isotoopide olemasolu. 1933 Isidor Isaac Rabi alustab tööd molekulkimpudega ja saavutab suure täpsuse. 1933 Zwicky ja Baade pakuvad välja neutrontähe idee ning arvavad, et supernoovad on tekkinud tavaliste tähetede kokkutõmbumisel neutrontähtedeks. Lisaks aravavad nad, et see võib põhjustada kosmilist taustkiirgust. 1934 Joliot-Curie'd avastavad tehisradioaktiivsuse. 1934 Pavel Cherenkov vaatleb radioaktiivsust, mis tekib elektronide möödumisel. 1935 Arthur Jeffrey Dempster avastab uraani isotoobi massiga 235 amü (U-235).
raadiusega galaktikaparves osutus massi olema vähemalt kümme korda rohkem kui võis arvata tema ereduse järgi. Kusjuures kehtib seos – mida eredam on galaktika, seda rohkem tumeainet teda ümbritseb. Kuna Universumi evolutsioon tulevikus sõltub Universumi massist, siis just tumeaine massi täpne määramine saab olema määrava tähtsusega faktoriks milline Universumi tulevikustsenaariumitest rakendub. XX sajandi keskel näitasid George Abell ja Fritz Zwicky, et galaktikad ei paikne sugugi ühtlaselt, vaid on koondunud parvedesse. Tekkis küsimus, et ka Universumis leidub galaktikaparvedest veelgi suuremaid struktuure – nii nimetatud superparvi. Galaktikaparvede asetust analüüsides jõudis teadlaste rühm, mida juhtis Jaan Einasto ning kuhu kuulusid veel Mihkel Jõeveer ja Erik Tago järeldusele, et galaktikaparved asuvad ruumis ahelatena, mille vahele jäävad hiiglaslike mõõtmetega tühikud, mille läbimõõt
to be counted as a fully competent speaker of the language. If you were a foreigner well-versed in English or at least had learned the lexical meanings of the words and enough grammar to understand the literal meanings of sen- tences, but you took utterances like the foregoing examples literally, there would still be something important that you were missing. Another kind of "implication" that has exercised linguists is what Geis and Zwicky (1971) originally called "invited inference." One example is the perfection of conditionals into biconditionals: Suppose I say, 158 Pragmatics and speech acts (2) If you mow my lawn, I'll give you ten dollars. Taken literally, (2) is only a one-way conditional; without logical impropriety I could have added, "Come to think of it, if you don't mow my lawn I'll give you ten dollars anyway." But upon hearing (2) alone, you would immediately
annaabi.ee 
