heinakuhja otsas jne. (Õim 2001B) 2. 3. Isikunimetuste põhisõna stereotüüpsed kujundid Põhisõna tähistab fraseologismis eeskätt inimest kui sellist ja võib nimetamisel lähtuda erinevatest aspektidest. Inimene > loom vm zooloogiline olend. Selle stereotüübi puhul kas aktualiseeruvad prototüüpse looma tunnused ning väljendi atributiivne komponent rõhutab neid (ussike põrmus, süütu talleke jne) või aktualiseerub ainult põhitunnus zoomaailma kuuluv ja konkreetne loom oma iseloomulike omadustega ei ole kujundi suhtes primaarne (valge vares, kärnane lammas, vana kala, hilpharakas jne). Inimene > teine inimene. Sellises kujundis nimetatakse inimest tavaliselt ameti-, sugulus- vm suhte kaudu: vaga isa, vedel vend, kadunud poeg jne. (Õim 2001B) Inimene > pärisnimi. Siin on liitsõna põhikomponendiks üldlevinud eesti (või muu kirjeldatava rahvuse) eesnimi ja inimese iseloomujooned väljenduvad fraseologismi
teisenemise eripärast. (Õim 2001a: 560) 1. Inimene > loom vm zooloogiline olend Selle stereotüübi puhul aktualiseeruvad tavalise prototüüpse looma tunnused ja fraseologismi atributiivne komponent täpsustab, rõhutab või toob seda tunnust teravamalt esile: ussike põrmus, elevant portselanipoes, vana rebane. Teine võimalus on, et prototüüpse looma iseloomulike tunnuste asemel aktualiseerub üksnes põhitunnus 'zoomaailma kuuluv', kusjuures konkreetne loom oma iseloomulike omadustega ei ole väljendi kujundisemantika seisukohalt kõige olulisem: pime kana, valge vares, eksinud lammas, koer heinakuhja otsas. (Õim 2001a: 560) 2. Inimene > teine inimene Selle kujundi kaudu esineb teine inimene nimetuse semantikas ameti-, sugulus- vm suhte kaudu: vaimne isa, vedel vend, siidivend, kurva kuju rüütel, Kristuse pruut (Õim 2001a: 560). 3. Inimene > pärisnimi
annaabi.ee 
