tootvateks, ümberjaotavateks ja transportivateks rahaasutusteks. Seda, et pangad hakkasid ise raha emiteerima võiks pidada teiseks revolutsiooniks panganduse arengus. Seega ei sõltunud pank enam kullakaevanduste võimsusest ega riigi rahapaja toodangust, vaid hakkas ise oma varasid ja ringluses olevat rahamassi kasvatama. (Ivanova 1998: 5-18) Arvatavalt 16. sajandil asutasid kaupmehed Itaalias, Madalmaades ja Saksamaal olulistes kaubanduslinnades ziiropanku, mis arveldasid sularahata. Kuivõrd keskaja transpordiolud ja poliitiline olukord oli selliste pankade tekkimine möödapääsmatu. Ziiropankades tekitati pangaraha järgmiselt, pangale loovutati väärismetalli või väärismetallraha, mille väärtuse ulatuses hoiustaja sai teha makseid. Väärismetall säilis ziiropanga varakambris aga selle omanikud vaheldusid pangaraamatutes vastavalt maksete tegemisele või maksetest raha saamisele. Peale ziiropanku arenesid välja emissioonipangad
, mis nõudis nende alatist kontrollimist. Itaalia linnades arenesid rahavahetajad aja jooksul ,,pärispankuriteks", sest nad võtsid raha vastu ka säilitamiseks (deposiitidena) ja maksetehinguteks, tekkis ziirokäive. Ziiro maksesumma ülekandmine sularaha kaasabita võlgniku kontolt võlausaldaja kontole. Esimene avalik ehk riiklik ziiropank moodustati Veneetsias 1587, teine sealsamas 1619, mis püsis 1816. aastani. Itaalia eeskujul tekkis ziiropanku mujalgi Euroopas: Amsterdamis 1609, Nürnbergis 1621. Suure tähtsusega olid 1694. aasta, mil asutati Inglise pank ja 1695, kui asutati Soti pank. Erinesid linnalistest ziiropankadest seega, et nad asutati aktsiaseltsidena ning nad tohtisid anda ja võtta krediiti igal kujul ning nende kaudu kujunes pangatähtede emissioon, mille tõttu saavutasid nad suure mõju kogu majanduses (A: maailmas). 18. sajand algas panganduses uus areng, milles juhtivat osa etendasid Madalmaad ja eriti Inglismaa
annaabi.ee 
