nähtuste paljastamise käigus, tähenduse vargusele (le vol de sens) osutamise praktika käigus, tunneb ta vajadust oma tööd formaliseerida. Konkreetset ühiskonnanähtust nimetab ta müüdiks. Esiteks mõistab Barthes müüdi all allegoorilist figuuri. Seda tendentsi iseloomustavad esseed kätshist, fotograafiast, filmikunstist. Müüt on siin sümboli staatusesEsimesed esseed on niisiis konkreetsele sümboolikale üles ehitatud, milles iga mask, iga zhest, tähendab midagi ning see tähendus hõlbustab tegelikkuse "lugemist", situatsioonid on lavastuslikud ning märgid peamiselt esteetika valdkonda kuuluvad (tukk, higistamine). Aga nende müütide puhul on iseloomulik see, et nende väljastaja (émetteur) on müütidesse kodeerinud tegelikkusele vastava sõnumi, mida lugeja dekodeerib. Iga zhest viitab sellele, mida asi tegelikult tähendab. Müüt on lihtsalt tegelikkuse esitamine allegoorilises vormis. Müüdi väljastaja taotlus
Käega suu varjamine osutab süütundele. Ent vahel võib see tähendada ka kahtlust, liialdamist või ebakindlust. Nina puudutamise üks tõlgendusi on, et tegemist on suuvarjamise analoogiga. Kartes end paljastada, liigub käsi viimasel hetkel suu juurest eemale, puudutades nina. Teine ninapuudutuse seletus on lihtsam: leitakse, et valetamise ajal tekitavad nina närvilõpmed sügelustunde ja seepärast puudutatakse luisates sageli nina. Objekti puudutamine on impulsiivne zhest pinge maandamiseks. Tihti on selleks prillide või kaelakeega mängimine vms. Käed ja jalad Kehakeele õpikud esitavad hulga näiteid selle kohta, kuidas inimesed väljendavad käte ja jalgadega oma meeleseisundeid. Ootusärevuses hõõrutakse käsi kokku, kurvastus paneb käsi murdma. Kimbatuses inimene kratsib pead, vihaselt või nördinult hõõrub peoga kaela. Põlvedele asetatud käed tähendavad valmisolekut, selja taha põimitud käed eneseohjeldamist
krt! ´ kurat!´, rmtk ´raamatukogu´, kindl´kindel´. Häälikuühendeid, mida annab märkida ühe tähega, nii ka märgistatakse, nt rafa ´rahva´ , wafa ´vahva´, märxa ´märksa´, tulex ´tuleks´, näidataxe ´näidatakse´; sõna alguse h kipub kaduma , nt omme, elistama. Puuduvad või raskesti kättesaadavad täppide ja katustega tähed asendatakse , nt 2kki lykkan tartu-s6idu reedele, v2gev zhest. Aaviku keeleuuenduse pooldajad on SMSi tulekuga saanud võimaluse oma registrid valla päästa. I-mitmuse, i-ülivõrde, lühikese sisseütleva, infinitiivide ja kesksõnade kasutamine on lühisõnumites omal kohal, seda ka juhul, kui kirjakeele norm näeb ette teisiti, nt keni, kalleim, taru ´Tartusse´ ,rääki, olnd, kokku lepit, m6eld-teht ´mõeldud-tehtud´. Kuna SMSis ei ole ruumi raisata, kasutatakse kõiki võimalusi sõnade kokkukirjutamiseks.
uurimisega. Need märgid on tantsukompositsiooni elemendid, mis väljendavad autori (te) tunnetust ja mõtteid meediumis. Et märgid toimiksid, peavad nad olema äratuntavad. Personaalne mõte või tunne jääbki isiklikuks läbielamiseks kui sellega ei teki ühistel alustel jagatavat tähendust. Sel moel võivad töö loojad jääda ilma potensiaalsest võimalusest olla mõistetud. Tantsudes on hulgaliselt märke muusikaaktsendile loodud jõuline zhest, vaade (fookus), valgus, või ka näiteks paar jalanõusid on märgiks. Asetatuna töö konteksti, võib tähendus tekkida. Mõned märgid töös on kergesti jälgitavad ja kiiresti tabatavad, teised raskemini avastatavad. Töös võib leida mitmel tasandil semiootilist konteksti, kusjuures peame tähele panema, et tähenduse mõiste tantsukunstis on kompleksne: tants ei pea alati tähendma midagi sõnastatavat, et olla tähenduslik
annaabi.ee 
