Sõjatehnika kõige uuema sõnana rakendati neid nüüd siinses tulises sõjakoldes. Eestlased võtsid nimetatud uuendused aga vaenlastelt kohe üle ning 1223. aasta ülestõusu ajal kaitsesid nende linnuseid juba oma ammukütid ning samuti kiviheitemasinad. Nii olid eestlased selleks hetkeks ise sõjamasinate kasutamises kõigist Läänemere idakalda ning Vene alade rahvastest omakorda ette läinud. Esimesed teated teistest rahvastest, kes siinkandis ambe ja kiviheitemasinaid kasutasid (zemgalid, venelased), pärinevad alles pool sajandit hilisemast ajast. Niisiis - eestlased tegid koostööd ja olid hästi relvastatud. Kogu Eesti üldist sõjalist jõudu 13. sajandi alguses võib pidada enamvähem võrdseks Novgorodimaa jõuga samal ajastul - see oli päris suur. Miks siis ikkagi alla jäädi? Eestlaste kaotuse peamiseks põhjuseks tuleb ilmselt pidada järjepidevat rüüstamist ning maa ja rahva väljakurnamist rohkearvuliste vaenulike jõudude poolt
" Kuid sõjakäikudest pole midagi säilinud allikates. Vastastikud rüüsteretked toimusid. Mprra üromts Eorolr tego 1185.-1188. aasta paiku viiel laeval sõjakäigu Eestisse. Samuti Taani kuningas Knud VI plaanis 1184. aastal sõjaretke Eestisse. Meinhardi, Theoderichi ja Bertholdi tegevus XII saj lõpul- 12. saj viimasel veerandil kohtusid Väina jõe ülemjooksul (Daugava jõgi, kulgeb mööda Lätit ja Valgevene) rida erinevaid huvisid. Väina ääres elasid liivlased ja zemgalid. Siinsed liivlased olid Polotski vürstide (Kulges mööda Daugava jõge, Valgevene) maksualused. Leedulaste rüüsteretked naaberaladele sagenesid. Nendele jõududele lisandusid kaupmehed Ojamaalt (Gotland, Rootsi saar), Saksa- ja Venemaalt. Koos Põhja-Saksa kaupmeestega saabus Väinale augustiinlasest koorihärra Meinhard Segebergi kloostrist. Ta tuli Liivimaale 1180. aastate algupoolel, et ainult veeta aega kaupmeeste seltsis ja pidada jutlusi. Meinhard pärines Bremeni peapiiskopi
annaabi.ee 
