Ei pidanud ma pettuma ka näitlejate töös. Kõige enam meeldis mulle Tõnu Kargu mängitud Jossif Stalin. Tõnu Kark on mulle näitlejana alati meeldinud ning ka seekord jättis ta mulle positiivse mulje. Eriti meeldis mulle tema rollis lihtsus, rahulikkus ja viisakus, kuid siiski oli aru saada diktaatori olemusest ehk kui oli vaja, tõstis hääletooni ja tegi enda seisukoha teistele selgeks. Ta ei pingutanud üle ega jäänud ka midagi puudu. Andrei Zdanovit kehastanud Enn Kraam sai oma rolliga samuti suurepäraselt hakkama. Silma jäi mulle alandlikkus ja kartus suure juhi Stalini ees, mis põhjustas taolist käitumist, et juhile meele järgi olla ning tahet teda truult teenida. Enn Kraami näitlemisest oli sellest väga hästi aru saada. Näidendis üritas ta Stalinile selgeks teha, et need kaks heliloojat ei ole õiged inimesed sobivat muusikat kirjutama. Pealt vaadates tekkis tunne nagu Enn
kohalolekut, vaid nimetab N.Liidu jõhkrat interventsiooni "töörahva võidurikkaks väljaastumiseks fasistliku reiimi vastu" ja revolutsiooniks. E.J.Truuväli vähemalt piirdub faktide mahavaikimisega, aga O.Kuuli laskub tegelikkuse otsese eitamiseni ja väidab, et punaarmee ei võtnud riigikukutamisest üldse osa, vaid üksnes "viibis kohal" ning võis seetõttu osutuda "kodanlust" hirmutavaks jõuks (Kuuli:8788,208209). zdanovit mainib ta oma 225leheküljelises teoses ainult ühe korra: kui 21.juuni rongkäik jõudis Toompealt Pika jala kaudu Pikale tänavale, siis zdanov olevat ilmunud NSVL saatkonnahoone rõdule (Kuuli:79). Kõik sellised tahtlikud mahavaikimised ja võltsingud on nõukoguliku revolutsiooniteooria, õigemini küll revolutsioonimüüdi kõige olulisem osa. Sest kui riigikorda muudetakse välisriigi sõjajõudude kaasabil (või tegelikult kui ollakse riigikorda muutvate
annaabi.ee 
