Lebloitte hüüdnimega Desprez ta enda pärijaks, testamendi järgi oli Josquini perekonnanimi Lebloitte. "Des Prez" oli arvatavasti hüüdnimi, mis aja jooksul kujunes perekonnanimeks. Vastavalt Claude Hémeré (kardinal Richelieu sõber ja raamatukoguhoidja) 1633. aasta andmetele[12] sai Josquinist umbes 1460 kooripoiss Saint-Quentinis. Ta võis õppida kontrapunkti Johannes Ockeghemi käe all, keda ta väga imetles kogu oma elu jooksul (seda väidavad Gioseffo Zarlino ja Lodovico Zacconi 16. sajandist pärit kirjeldused ning tõendab ka 1497. aastal Ockeghemi surma puhul kirjutatud väljendusrikas leinateos "Nymphes des bois/Requiem aeternam", aluseks Jean Molinet' luuletus). Kuid ta võis ka lihtsalt Ockeghemi muusikat uurida, ilma et oleks tema õpilane olnud. Esimene kindel ametikohta puudutav viide on pärit 19. aprillist 1477, mille järgi oli ta laulja Anjou hertsogi René kapellis Aix-en-Provence'is. Ta jäi sinna vähemalt kuni 1478. aastani
flaami koolkonna keskseks figuuriks. Josquini nimetatakse esimeseks kõrgrenessansi vokaalpolüfoonia meistriks. Joonis 1. Josquin Desprez (https://et.wikipedia.org/wiki/Josquin_des_Prez#/media/File:Josquin.jpg) 16. sajandi jooksul tõusis ta ajastu suurima helilooja staatusesse, tema tehnilist ja väljenduslikku meisterlikkust imetleti ja imiteeriti. Temast kirjutasid kirjanikud Baldassare Castiglionest kuni Martin Lutherini ning teoreetikud Heinrich Glareanus ja Gioseffo Zarlino. Käsikirjade ümberkirjutajad omistasid paljud anonüümsed heliteosed talle, et suurendada oma müügiedu. Talle on kokku omistatud vähemalt 374 teost. Alles tänapäeval on hakatud nendest mõne autorsust kahtluse alla panema. Tema barokiajastu alguseni kestnud ja 20. sajandil uuesti tõusnud suurest kuulsusest hoolimata on Josquini elust ja isiksusest väga vähe teada. Kümnete väiksemate renessanssheliloojate elust on rohkem andmeid kui Josquini omast.
annaabi.ee 
