Enne Lopet ei saa rääkida regulaarsest Hispaania teatrist. Hiiglaslik teatriehitis, mis tehtud Lope kätega. Kujundas teatri zanrid (mõõga ja mantli komöödiad eriti popid). Oli ka kõige renessanslikum hispaania dramaturg. Seda mitte vormilt vaid sisuliselt. Commedia erudita järgi jälgiti kolme ühtsuse reegleid. Oli selle poolehoidjaid ja vastaseid. Poolehoidja oli näiteks Cervantes, kelle ideaaliks oli nn õige komöödia nõuded keelele ja zanripuhtusele. Ülev süzee nõudis ülevat keelt. Teiste hulgas kiitis ka noort Lopet ja tema draamateoseid. Mõne aasta pärast pühkis viljakas Lope Cervantese teatrist täielikult minema. Lope kirjutas meeletult palju, säilinud 430 teost (oli üle tuhande, 1500-1800 teost). Võis üksi kindlustada kõik hispaania trupid. Teater oligi nagu tema impeerium, tema selle valitseja. Kõik trupijuhid ja näitlejad olid tema sõbrad ja tuttavad. Cervantese jaoks oli see
toimuma ühes kohas, olid üsna ühtsed, olid kohaühtsed; tegevusühtsus tegevuse üles ehitamisel peab autor jälgima ühte liini, ei tohi tegevust liiga laiali ajada, tegevus peab voolama ühes kanalis, tegevus peab jälgima ühtsust, vastandus sellele on nt Shakespeare (Kuningas Leare). Iga autor hakkas panema sellesse oma mõtet ja nõudmisi. Etenduse enda tegevus pidi mahtuma samasse aega kui reaalsuses. Igaüks rääkis erinevalt. Sama nõue esitati ka zanripuhtusele komöödia hoida lahus tragöödiast, vormipuhtus. Puhta vormi taotlemine. Zanrite segamine tooks kaasa stiili anarhia, nagu oli keskajal. Komöödia saab Itaalias nimeks õpetatud komöödia Commedia erudita. Erudita süzee tavaliselt: noormehe võitlus armastatu pärast, keda valvavad ranged vanemad, teener aitab noori armastajaid. Üldiselt süzeeskeem kergesti kohandatav ka itaalia oludele, võis olla kirjutatud kaasaja itaalia põhjal kirjutatud, eeskujuks võeti Rooma Terentius jne
annaabi.ee 
