,,Fausti" saamislugu oli pikk. Filosoofiline haare kumab siiski läbi alates I osa lõpuleviimisest. Siin üritas kirjanik luua sünteesi kogu varasemast filosoofilisest (draama)luulest. Teema arendamisel inimelu tähendusest sai Goethe antiiksest tragöödiast, Dantelt, Shakespeare'lt ja mitmeltki teiselt kirjanikult. Ta pöördus ka Saksamaalt pärit legendide juurde ja lõi ,,Faustis" sügavalt rahvusliku suurteose. ,,Faust" ei mahu päriselt näidendi zanripiiridesse teose mahukuse ja keerulisuse tõttu. Selles teoses puudub jaotatus vaatusteks, vahelduma on pandud erinevaid värsivorme. Oluline koht on teose mitmehäälsuses ja seepärast on see ka raskesti tõlgitav. Sel ajal oli Goethe sissevõetud klassikalisest ideaalist ja sellest lähtudes tõi kirjanik suurteosesse antiikdraama eeskujul arvukaid koore. Koorid on pandud mitte ainult jutustaja osasse vaid nad on ka tegelased, kes sündmusi aktiivselt mõjutavad. ,,Faust" on realistlikult
Klassitsistliku draama suurim esindaja. Goethe looming. ,,Faust" I-II - Värssdraama I osa ilmus täielikul kujul 1808. Ja II osa 1832. Aastal. Kokku kestis "Fausti" loomine üle 60 aasta. Teost lõpetades tõdes Goethe: "Oma edaspidisele elule võin ma nüüdsest peale vaadata kui kingitusele ja õigupoolest polegi nüüd enam tähtis, kas ja mida ma veel teeksin." Nii mahu kui ka keeruka ülesehituse tõttu ei sobi "Faust" tegelikult draama traditsioonilistesse zanripiiridesse, teda võib vaadelda pigem kui filosoofilis-dramaatilist poeemi. 16. Sajandi rahvalegendil põhineva "Fausti" kirjutamisel oli Goethe mõjutanud ka renessansidramaturgi Christopher Marlowe'l (nagu legendiski) on kuradiga liitu astunud inimene põrgutules põlemise vältimatult ära teeninud, olgu selle inimese eesmärgid pealegi üllad, siis Goethe vaatleb inimese saatust ja inimelu väärtust avaramalt. "Fausti" I osa on vaatusteks jaotamata. Avalugu "Eelmäng teatris" käsitleb
annaabi.ee 
