või mitmeosaline vokaalteos ning ta võib olla loodud ka üksnes solistile või hoopis koorile, solistidele ja orkestrile. Viimasel juhul sarnaneb ta oratooriumile. Siiski on kantaadid lühemad ning tavaliselt puudub neis ka arenev suzee. Kantaatide temaatika on erinev ja neid on nii vaimulikke kui ka ilmalikke. Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammerzanr kantaat. Sõna cantata, mis tähendab itaalia keeles laulma kasutati zanrinimena esmakordselt 1620. aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost. Algselt oli itaalia kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17.sajandi teisel poolel kujunes uus kantaaditüüp, mis koosnes 2-3 retsetatiivi ja aaria paarist ning sarnanes väikese ooperistseeniga. Tavaliselt kirjutati neid kantaate vaid ühele solistile, keda saatis pisike kammeransambel või ainult basso continuo.
enamasti ka karakteri poolest; pärast teist lõiku kordub esimene osa muutusteta ja seda ei kirjutata noodis välja selle asemel kasutatakse märkust "aria da capo" (korrata aaria algusest), millest ka vormi nimetus. Da-capo-aaria vorm sai 17. sajandi lõpul itaalia muusika kõigis vokaalzanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammerzanr kantaat. Sõna "cantata" (laulma) kasutati zanrinimena esmakordselt 1620. aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost. Algselt oli itaalia kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17. sajandi teisel poolel kujunes uus kantaaditüüp, mis koosnes kahest kuni kolmest retsitatiivi ja aaria paarist ning sarnanes väikese ooperistseeniga. Tavaliselt kirjutati neid kantaate vaid ühele solistile, keda saatis pisike kammeransambel või ainult basso continuo. Saksamaal sai
annaabi.ee 
