Enamus näitlejaid olid reaalselt haritud. Improvisatsioon nõudis näitlejalt enesekindlust ja kokkusulamist tegelasega truudus, iga esitaja mängis eluaeg ühte ja sama rolli eluaeg üks ja sama mask. Näitlejad läksid haruharva ühest ampluaast teise. Põhiliselt vanuse pärast liiguti maskist maski noorest armastajast vanuri maski. Näidendite põhitüüpe ei olnud palju: 2 vanameest (pantalone ja doktor), 2 noort koomilist teenrit ehk zannit, kapten, kindlasti noored armastajad (amorosi), teenijanna. Varasemate stsenaariumite puhul neist piisas, hiljem see muutus natuke. Naljakad ja tõsised rollid. Noored armastajad alati tõsises rollis, teised koomilises rollis. Koomiliste tegelaste hulgas olulisel kohal maskigrupp: pantalone, doktor ja zannid. Kõik maskid rääkisid eri dialekti. Igas maakonnas oli oma dialekt. Pantalone: nime pärimise kohta ei osata midagi arvata. Signor Magnifico. Tavaliselt
30nenda eluaastani vireles näitlejarollis. Ükskord juhtus, et trupi arlekiin jäi haigeks. Deburau esines tema aseml. Sellel õhtul arlekiin esines hiilgavalt. Publik hõikas arlekiini õige nime all lavale, polnud arugi saanud, et tegelt Deburau oli arlekiini mänginud. Masendusse langes ja tahtis end Seine'i ära uputada. Ta päästeti. Ta avastas, et temas oli sündinud uus mask. Ütles, et tema maski nimi on Pierrot. Lubati tal seda proovida. Traditsiooniline Pierrot kujutas seda teist zannit, seda rumalat ja kohmakat. Pierrot kandis valget ürpi ja kübarat vihje talupojale. Loobus kõigepealt kübarast. Kandis lihtsat murumütsikest, nägu valge, joonistas ilme miimika oli hästi näha. Tahtis et kostüüm tekitaks voolavuse tunde. Tal lubatigi proovida. Nii sündiski kuulus Pierrot. Nägu oli tal alati täiesti liikumatu, ilme selline nagu mõtleks pidevalt (äraolev; see, mis ümberringi toimub, seda ta ei märka). Liikus aeglaselt nagu unes
annaabi.ee 
