Tema helikeel on kordumatu, jäljendamatu. Kohati võib seda liigitada 1960ndate sonorismi hulka, st erilised mänguvõtted ja tämbrinüansid on esiplaanil, kuid Xenakis lõi kõla ja muusikalise materjali organiseerimiseks ülikeeruka süsteemi, mis põhineb matemaatika ja arhitektuuri seaduspäradel. Ise on seda nim stohhastiliseks printsiibiks (kr.k. vastupandamatult eesmärgi poole püüdlev). Komponeerimisel kasutab millimeetripaberit! Samas, Xenakise enda sõnul püüdleb tema muusika meta-kunsti poole, st tahab ületada komp.tehnilise ja ka muusikalise tasandi, soovides muutuda pigem poeesiaks. Märksõnad: sageli hiigelsuured orkestrikoosseisud, palju teoseid orkestrile, koorile ja ansamblile, sh palju löökpillidele ja klavessiinile; ülikeerukad rütmistruktuurid, mitte-oktavilised heliread (vanakreeka ja mitte-euroopa muusika eeskujul), erilised mänguvõtted, mikrointervallika,
rahvusvahelise publiku silmis aastateks. Heliloojad, kes olid 1950. aastate algusest peale seotud Konkreetse muusika uurimisrühmaga, mis kasvas 1951. aastal välja Club d'Essai-st, otsisid võimalusi viia konkreetsesse muusikasse sisse selliseid kompositsioonilisi printsiipe, mis samas ei oleks vastuolus Schaefferi üldise müramuusika esteetikaga. 1954. aastal komponeeris Edgar Varèse tänu lintmagnetofonidele teose “Déserts”. 1956-57 sündisid Luc Ferrari, Iannis Xenakise, François Bayle ja teiste teosed, mis arvestasid palju jõulisemalt kompositsiooniaspekte ja hiljem isegi seriaalse meetodi erinevaid tehnikaid. Sellest tulenevalt nimetas ka Schaeffer oma konkreetse muusika ümber “elektroakustiliseks muusikaks” ja muutis ka oma Konkreetse muusika uurimisrühmaga 1958. aastal ümber Muusikauuringute rühmaks. Köln ja elektrooniline muusika Kui Werner Meyer-Eppler pakkus tehniliste abivahendite abil loodud muusika jaoks välja
annaabi.ee 
