Avignoni vangipõlv tekitas vastuseisu Roomale, 1378 valiti kaks paavsti, millest arenes skisma (kuni 1415). Konflikti lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogusid. Kriis lahendati Konstanzi kirikukoguga. Hiljem paavstivõim ei taastunud, paavstid möönsid kirikute sõltumatust riikidest. Peale musta surma levis hoogsamalt ka ketserlus, mis omandas sotsiaalse värvingu. John Wycliff kritiseeris kiriku liigset ilmalikkust ning jumalateenistus pidi olema emakeelne. Jan Husi programm oli sarnane Wycliffi omale, kritiseerides veel vaimulike eelistamist armulaual ilmalikele. Husi nõudmised muutusid rahvuslikuks liikumiseks (saksavastane). 1415 põletati Hus Konstantzi kirikukogul. Jan Husi surm provotseeris hussiitide sõja. Tšehhid lõid edukalt tagasi sakslaste juhitud ristisõjad. Konflikt lõppes 1434 taboriitide lüüasaamisega. Itaalia oli pol killustatud ja maj arenenuim Euroopa piirkond. Aragonia käes oli mõlema Sitsiilia kuningriik. Kesk-
Aluseks kuningas Henry VIII'da abieluprobleemid, paavst ei andnud lahutust. Probleemiks oli see, et ainus ellujäänud laps oli tal tütar (hilisem Verine Mary) ja ta tahtis endale poega kes viiks edasi Tudorite dünastiat. Ta otsustas riigistada katoliku kiriku vara ja otsustas reformatsiooni kasuks ja et kuningast saaks kiriku pea, et ta saaks anda iseendale lahutust. Tänu sellele hakkas ta asutama anglikaani kirikut (humanistide ja Wycliffi mõju). Anglikaani kirik lõplikult kujunes välja Elisabet I ajal (1559), kes oli tema tütar. Sisu, vorm ja korraldus: kompromissi tulemus. Õpetus on protestantlik (pehmendatud kujul kalvinistlik), väliselt meenutab katoliku kiriku tavasid. Kuningliku tsentrumi moodustas ,,neutraalne" anglikaani kirik. Äärmuslikele puritaanidele see ei meeldinud ja tulemuseks olid usurahutused Inglismaal ja Sotimaal (16-17saj). Ühel poolel olid rahulolematud puritaanid ja teisel poolel katoliiklased