arendatud juhtmotiivide süsteemile, mis on jaotatud isegi gruppidesse. Üksikute tegelaste dramaatiliste kokkupõrgete ajal põrkavad kokku ka juhtmotiivid orkestris ja Wagner annab seal suurejoonelist sümfoonilist arendust. Lõpetatud aariad, duetid ja ansamblid on asendatud monoloogide, dialoogide ja stseenidega, kusjuures suurejoonelisemad ja parimad stseenid on üksikute osade finaalid ja suured stseenid, kus antakse nagu sümfooniline üldistus (Wotani tuleloitsimine ja Brünnhilde uinutamine "Walküüris", Brünnhilde äratamine ja armastusstseen "Siegfriedis", Siegfriedi tapmine ja leinamarss "Jumalate hämarikus"). Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks kehastuseks oli ka armastustemaatiline ooper "Tristan ja Isolde" (1859). Draama algab siin saatusliku veaga, millest pole enam väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on aga süütegu ja seda võib lunastada ainult surm
Augustinus ütles, et loitsimise osa tagajärgi on meelepettelised, teised tõelised. Nii tõelisus kui ka meelepete oli Saatana töö. Loitsijad ei kutsu välja mitte vaime, vaid deemoneid. Ning siis tulid kristlikud teoloogid välja uue olulise samastamisega: deemonid, keda loitsijad välja kutsuvad, on paganlikud jumalad. Jupiter, Diana ja teised Rooma panteoni jumalused on tegelikult deemonid, Saatana teenrid. Kuna kristlus levis põhja poole väideti sedasama Wotani, Freyja ning keldi ja germaani teiste jumaluste kohta. Kes neid jumalaid kummardas, kummardas deemoneid, teadis ta ise seda või mitte. Selle käiguga sai kõiki paganaid, aga ka loitsijaid pidada osalisteks Saatana koletislikus plaanis maailma päästmine nurjata. See oli enamiku teoloogide ja kirikukogude seisukoht. Käibel on vähemalt neli olulisemalt Euroopa nõiakunsti tõlgendust. Esimene on vana
annaabi.ee 
