naist teo eest. Mees ei saanud kunagi Isabella armukestest teada. Selle loo moraaliks leian, et kavalus ja nupukus on kasuks igal eluhetkel ja neid omadusi oleks igal inimesel kasulik omada. Kaheks lugu rääkis ilanos elavast saksa palgasõdurist Wolfartist. Ta armus Ambruogiasse, kuid naine oli aga juba abielus. Naine oli nõus mehe armastusele vastu tulema raha pärast. Mees oli sellest kuuldes aga väga nördinud, sest ta ootan naisest rohkemat ja tahtis teda narrida. Wolfart ütles daamile, et on nõus raha maksma aga kui nad kokkusaamise kokku leppisid läks mees naise abikaasa käest laenu küsima. Kui Wolfart ja naine kokku said, ütles mees, et see raha on Ambruogia abikaasale. Naine arvas, et mees ütles seda, sest ei tahtnud teiste juuresolekul muud öelda. Mees ja naine lõbutsesid mitmel ööl ja kui daami abikaasa koju tagasi tuli, ütles Wolfart mehele, et andis võla tagasimaksu naise kätte. Nüüd ei jäänud naisel muud üle, kui raha mehele anda
mürgiseks oli muutunud. Kärnkonna ei julgenud keegi puutuda, selle asemel toodi tema ümber kokku rohkesti hagu ja põletati ta koos salveiga ära. Sellega lõppes kohtuniku juurdlus õnnetu P. surma kohta. P. ja S. aga, kes aga mõlemad tursunud olid, maeti Stramba, Attacquino, Guccio Imbratta ja Malagevole poolt San Paolo kirikusse, mille kogudusse kadunud kuulusid. 3.lugu (8p1n) kasuahnus, kõlvatusest, salakavalusest Wolfart võtab Guasparruolo käest raha võlgu ja lepib tema naisega kokku, et magab tema juures tasu eest. Saadud raha annab ta naisele ja ütleb Guasparruolole naise juuresolekul, et on võla naise kätte tasunud. Naine on sunnitud kinnitama, et see õige on. Üks vemp, mida mees naisele mängis, selleks, et meest kiita ja naist laita ning näidata, et ka mehed oskavad tüssata naisi, kes neid väga usaldavad, nii nagu mehed ise tüssata saavad, kui nad naisi liiga usaldavad
annaabi.ee 
