mistõttu seda osa väljarändest võib nimetada püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks ka linnadiasporaa kujunemise etapiks. Juba nälg maa järele ja võimata rasked olud meie pärisorjuse ajal sattus Peterburi jt. linnadesse kodumaal. Mõisnike suhtumist väljarändesse oma härrat saatvaid eestlastest teenijaid. Vahel aga iseloomustab täpselt 1863. aastal nende saadeti eestlasi linna mõnda ametit õppima, põllutöölehes “Baltische Wochenschrift” too- või läksid nad pärast pärisorjusest vabanemist dud kirjutis, kus nenditi, et väljarändamine ise tööd ja teenistust otsima või õppima. 19. toob mõisnikele suurt kahju: 1) kaasavõetav sajandi keskpaiku elas Peterburi linnas juba kapital läheb Eestist välja; 2) palgatöö j õud ligi 6000 eestlast, Peterburi kubermangus aga väheneb tunduvalt; 3) töötasu tõuseb. Kõige u. 2500 eestlasest maaelaniklcu. 1850
nõutama. Eesti asundustegelane August Nigol, kelle sulest pärineb põhjalikum ülevaade eesti asundustest Venemaal (1918), iseloomustas väljarändamise põhjusi pool sajandit hiljem: “Peale mõne üksiku jõukama ja reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks nälg maa järele ja võimata rasked olud meie kodumaal”. Mõisnike suhtumist väljarändamisse aga iseloomustab täpselt 1863 mõisnike põllutöölehes Baltische Wochenschrift toodud kirjutis, kus nenditi, et “väljarändamine toob meile suurt kahju: 1) kaasavõetav kapital läheb Eestist välja; 2) palgatööjõud väheneb tunduvalt; 3) töötasu tõuseb. Kõige tähtsam on aga see, et meilt läheb ära tööjõud. Seepärast peame väljarändamist igati takistama.” Just 19. sajandi keskpaiku aktiviseeris vene keskvõim asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimise poliitikat (19. saj. 1. poolel laienes Vene impeeriumi ala ca
annaabi.ee 
