pidanuks maapiirkondadesse käskjalgu välja saatma. Tekst on privileegiks Tallinna Jaani seegile, sest selle lõpuosa kõlab: "seetõttu olgu igaühel, kes soovib oma hingeõnnistuse pärast midagi oma liikuvast või liikumatust varast annetada Tallinna pidalitõbiste vendade majale, selleks vaba voli." Kui tegemist on seegiga, mida tunneme Jaani seegi nime all, viitab selle tolleaegne olemasolu naabruses asuvale linnalisele asulale. 1237.aastal, kui Gregorius IX volitas Wilhelmit Tallinnat Taani kroonile tagastama, mainitakse küll ainult linnust. Viis kuud hiljem teeb Gregorius endiselt juttu vaid tallinna linnusest ja ümbritsevatest maadest. Kolm kuud hiljem sõlmitud Stensby lepingus nimetatakse lisaks kindlusele juba eraldi ka Tallinna linna. On kaheldav, et nende kuude jooksul mingi plahvatuslik areng toimus, vaid ilmselt on asi erinevas sõnavalikus, mis võis olla tingitud nii
Õukonda asendas kuninga lähikondlastest tubakakolleegium (Tabakskollegium), mis istus koos õllekruusi ümber. Põhiosa riigi sissetulekutest kulutas Friedrich Wilhelm I sõjaväe palkamisele. Kokkuhoiu eesmärgil asendati palgasõjavägi nekrutiväega, kes õppustest vabal ajal hankis elatist põllutöödega. Aadlikud suunati ohvitseridena sundteenistusse. Kuningas ise riietus mundrisse ja kontrollis alatasa sõdurite väljaõpet. Mitte asjatult ei nimetatud Friedrich Wilhelmit ,,sõdurkuningaks" (Soldatenkönig): tema valitsusaja lõpuks oli Preisimaa armees 80 tuhat meest, mis moodustas 5% elanikkonnast ning ületas Euroopa sõjaväe ja elanikkonna tavapärase suhtarvu (1%) viiekordselt. Ka kurikuulus preisi kord ja distsipliin, rivisamm aga ka kadalipukaristus on pärit Friedrich Wilhelm I ajast. Omaette vaatamisväärsus oli kuninga kaardivägi, mis koosnes üle kogu Euroopa värvatud eriti pikakasvulistest meestest.
annaabi.ee 
