Wilhelm võttis Virumaa paavsti võimu alla - see tähendas eestlaste edaspidist alluvust otse paavstile. Uue riigikese põhiliseks sõjaliseks jõuks said eesti soost ülikud, kuna paavstivõimul puudusid seal oma sõjajõud. Wilhelm püüdis sundida sakslaseid ja taanlaseid tunnustama lisaks Virumaale ka Järvamaa ning Läänemaa kuulumist paavsti kaitse alla. Tallinnas toimusid läbirääkimised isegi varbolastega Harjumaalt, sellele olid aga Taanlased nii kindlalt vastu, et Wilhelmil tuli tagasi tõmbuda. Moodustunud uus vaheriik oli kohalike eestlaste seisukohalt antud olukorras parim võimalik variant. Kui see oleks püsima jäänud, oleks Eesti võinud, kohalikku päritolu ülikute juhtimisel, saada omale oluliselt iseseisvama riigi kui seda tunneb praegune ajalugu. Paraku lahkus Wilhelm Eestist ning juba 1226. aasta mais vallutas Tartu piiskopi vasall Johannes Dolenist ühe Virumaa linnuse (võibolla Tarvanpe e. Rakvere). Taanlased omakorda asusid rüüstama Ridalat
Augsburgi usurahu Liivimaa võttis vastu 1555. aastal, kui Riia linnusekomtuur kirjutas alla dokumendile. Poliitiliselt jäi Liivimaal kestma status quo (hetkel olev võim), maahärradest piiskoppide ja vaimuliku rüütliordu. Esines isikuid, kes sümpatiseerisid vana usku. Läänemaa kodusõda- Uue pöörde tõi Liivimaa poliitilisse ajalukku 1529. aastal ametisse kinnitatud Riia peapiiskopi kaodjuutoriks markkrahv Wilhelm. Wilhelm oli Preisi hertsogi Albrechti vend. Wilhelmil olid luterlikud vaated, mistõttu temast loodeti usulise reformatsiooni edendajat. Liivimaa reformimeelsed ei koondunud siiski kõik Wilhelmi selja taha, tema toetajaskond oli pigem preisimeelne. Wilhelmile eraldati saabumise järel elatiseks osa piiskopkonna linnuseid, asus ta oma võimubaasi laiendama. Saare-Lääne piiskopkonna sisetülid andsid selleks sooda võimaluse ja Wilhelm asus sealete vasallide toel 1530. aastal piiskopiks valitud toomhärra
annaabi.ee 
