tükke toomas,et ämblik sealt õigeid sõnu võiks otsida.Kui pererahvas nägi,mis ämblikuvõrku kirjutatud on,pidasid nad seda imeks.Igalt poolt ümberkaudu hakkasid inimesed käima nende kuulsat siga vaatamas.Suvel otsustati Wilburiga laadale minna võistlema.Seal ei saanud ta küll esikohta,kuna ta ei olnud kõige suurem siga,aga ta sai eriauhinna.Charlotte oli temaga laadale kaasa tulnud ja seal võrku sõna ,,alandlik"kudunud.Kogu rahvas pidas seda erakordseks.Samuti oli perenaine pesnud Wilburit petipiimaga ja sellepärast nägi ta väga puhas ja valge välja.Nii antigi talle eriauhind.Ta rõõmustas selle üle väga,sest tänu sellele auhinnale otsustati,et Wilburit ei tapeta kunagi ära.Ainus,mille pärast ta väga kurvastas oli see,et Charlotte,kes oli tema elu päästnud,ei saanud enam koju tagasi pöörduda.Ta oli laada ajal valmis kudunud oma munakookoni ja nüüd oli ta elu lõppemas.Tal ei jätkunud enam ei jõudu ega niiti.Wilbur otsustas päästa vähemalt Charlotte lapsed
See oli umbes pool meetrit pikk. Wilbur ja Orville mängisid sellega, kuni see katki läks, ja ehitasid siis endile ise uue. Nad said sellest mänguasjast huvi lendamise vastu. Mõlemad vennad käisid keskkoolis kuid kumbki neist ei lõpetanud. Pere äkiline kolimine 1884. aastal Richmond, Indianast Daytonisse takistas Wilburil oma diplomit saamast pärast nelja aastat keskkooli. Orville sattus algkoolis pahandustesse ja visati sellepärast koolist välja. 1885 või 1886 aastal löödi Wilburit kogemata hokikepiga näkku, mille tagajärjel ta kaotas oma esihambad. Ta oli seni ajani väga sportlik olnud ja kuigi ta vigastused ei olnud sugugi tõsised siis ta tõmbus kõigest tagasi ja ei läinud Yale'i ülikooli, nagu algselt plaanis. Selle asemel, veetis ta järgmised aastad suuresti kodus, hoolitsedes ema eest, kes oli surmavalt haige (tuberkuloos), ja lugedes isa suures raamatukogus. Orville kukkus keskkooli algusaastatel välja, et oma trükiäri 1889
annaabi.ee 
