A Tallinna Tehnikagümnaasium Viinistu Kunstimuuseum Asub väikses kalurikülas,endises kalatööstus hoones. Avati 2002.aastal. Asutaja Jaan Manitski. Viinistu Kunstimuuseumis asuvad erilised silindri kujulised näitusesaalid. Eduard Wiiralt Eduard Wiiralt kodanikunimega Eduard Viiralt. Sündis 20. märts 1898. Suri 8. jaanuar 1954. Peamiselt tegeles graafikaga kuid ka maalikunstiga. Terve tuba täis Wiiraltit Viinistul oli terve ruum pühendatud Wiiraltile. TEOSEID : Lamav tiiger Minu lemmik teos Minu lemmik on ,,Lamav tiiger". See teos on mu lemmik, sest arvan, et see teos ühitb minuga.Tiiger on kiskja ja nagu minagi võin vahest kurjaks saada ning sellelt teoselt paistab,et tiiger on vahel õrn,leebe ja rahulik nagu minagi. Selle teosega tekkis mul ka paar küsimust : Kuidas suutis tiiger püsida nii kaua kuni Wiiralt teda maalis ?! Kes julges tiigrile läheneda ning tiigri käppi sättida ? Kasutatud kirjandus http://www.viinistu
paremini? Sellel teosel on põimunud kahe mehe lood. Neil mõlemal on kindlasti mõni põjus, miks nad enast purju on joonud, kuid seda põhjust me saame ainult oletada. Kui mingi heli peale mõelda, mida need kaks meest võiksid teha, siis oleks see vedeliku rüüpamine läbi kõrre, nagu maalilgi on kujutatud. Kui maal kusagil näitusel oleks, asuks see kindlasti mõnes pimedamas nurgas. Minu arvates võis tulla Eduard Wiiraltile maalida selline maal peale mõnda lähedal toimunud pidu, kust võid välja laaberdada mitmeid purjus inimesi. Valisin just selle maali, kuna see maal on väga huvitav ja omapärane. Kindlasti muutis see paljude inimeste arvamust alkoholi liigtarbimisest. Sellel pildil on väljatoodud üks miinustest, miks mitte tarbida alkoholi liiga palju. Kasutatud materjalid http://www.e-kunstisalong.ee/?e=oksjonid&o=14&num=626 http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Wiiralt
puhkedes asusid nad edasi Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. 1914. aasta oktoobris avatud Tallinna Kunsttööstuskool oli esialgu ainuke kunstiõppeasutus Eestis, mis andis üldise ning kunsttööstusliku keskhariduse ja kus õpetasid valdavalt Peterburi Stieglitzi Kunstikooli lõpetanud kunstnikud. Neist suurimaks autoriteediks oli Wiiraltile kahtlemata kunstnik Nikolai Triik. 1916. aastast pärinevad Wiiralti esimesed puu ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi ja estambikatsetused. 1918. aasta jõulukuul, haaratud kaasa üldisest rahvuslikust meeleolust, läks Wiiralt vabatahtlikult Vabadussõtta, võttes osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ning kuuludes hiljem soomusrongi nr. 2 meeskonda. 1919. aasta suvel toimus Haridusministeeriumi korraldusel
• Wiiraltilt oli näitusel 114 teost - illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri. • Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1. • Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit. „Neegripead“ Pariis 1925-1938 • 1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. • Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. • 4. novembril algas Tartust sõit üle Berliini ja Kölni Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925. • Tööd leidis ta esialgu Odessast pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Pariis 1925-1938 • 1926
Kunsttööstuskooliga (hilisem EKA) õpetati välja proffessionaalseid kunstnikke, omamaise kunstihariduse teke oli esimese Eesti Vabariigi kunstielu suurimaid saavutusi. Kunstinäituste intervall ei olnud enam kolm aastat, vaid nad toimusid nüüd regulaarselt ning ajakirjanduse terava silma all, tekkisid juba ka esimesed kunstirühmitused, võis hakata rääkima kunstivooludest ja -suundadest, esmakordselt astus jõuliselt kunstiareenile vabagraafika (seda muidugi ennekõike tänu Wiiraltile), kunstnikud hakkasid ka organiseeruma erialaliitudesse. Seega: 1920ndad kindlustasid Eesti kunstiajaloo tagala. Pärast seda kümnendit oli selge, et eesti kunst on olemas. 1920ndate esimene pool jäi ka üheks suuremaks avangardiperioodiks eesti kunsti ajaloos. 1930ndad, mil sotsiaalsed garantiid ja muu säärane olid selgelt tugevamad kui kümme aastat varem, liikusid kunstnikud realistliku kunsti juurde. Kunstniku ühiskondlik positsioon ei olnud aga 1920ndatel sugugi kindel.
annaabi.ee 
