verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus groteski ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed väga Otto Dixi omadega, kelle teoseid imetlesid tollal teisedki noored pallaslased. 1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt Starsbourgi tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (18921969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isikunäituse sealses galeriis "La Librairie de la Mésange". 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi Vogeesides ja Colmaris, kus neile jättis sügava mulje Matthias Grünewaldi Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis]. Sel, 1931
19221923 jätkas Viiralt õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor S.Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna. Peale Pallases õppejõuna töötamist asus Viiralt elama Pariisi, kus ta veetis oma elust aastad 1925-1939. Vahepeal enne Eestisse tulekut elas ta mõnda aega Marokos, Marrakechis. Teine maailmasõda möödus Eduard Wiiraltil Eestimaa pinnal. Teise maailmasõja lõpus emigreerus Viiralt Rootsi, kust liikus ta järgmine aasta edasi Pariisi. Pariis jäigi tema viimaseks elukohaks, sest kaheksa aasta möödudes, 1954. Aastal suri Eduard Viiralt maovähki. Ta oli 55-aastane. Maetud on ta Pariisi Père-Lachaise nimelisele kuulsuste kalmistule. Viiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu",
annaabi.ee 
