departemangu direktor, mereminister, mere kriminaalkoodeksi läbivaatamise komitee president, mereministeeriumi Õpetatud Komitee president, Balti laevastiku tüürimeeste korpuse inspektor). Mereministri ametis omistati Wrangellile kindral adjutandi ning admirali auastmed. 1857. aastast alates oli Wrangell Vene Riiginõukogu ja Ministrite Komitee liige. Mereministriks saamise aastal 1855 omandas Wrangell ühtlasi parunitiitli. Aastatel 185759 parandas Wrangell tervist Berliinis ja Wiesbadenis. Lõplikult erru läks ta 1864. aastal ning siirdus seejärel koos tütarde Elisabethi ja Ebbaga elama Rooma, oma venna Georg Otto Antoni von Wrangelli juurde. Oma viimased eluaastad (alates 1866. aastast) veetis ta kodumaal Roelas, külastades nooruspaiku Võrumaal Joosus ja Nursil. Ferdinand von Wrangell suri Tartus 25. mail 1870. aastal ning on maetud perekonna rahulasse ViruJaagupi kalmistul. Wrangelli elukäik on hea näide selle kohta, milliseks võis kujuneda ühe Baltimaade
venitamine. Teos on ka ebaühtlane ja teatud mõttes sünteseerimata ning lõpetamata. Kuid mõnede arvustajate arvates on see romaan Dostojevski paremaid, kui mitte parim (A.Meiessaar 1935:16). 5. ,,Kuritöö ja karistus" Dostojevski, kes oli näinud elu pahupoolt, näitas oma kaasaega süngetes värvitoonides. Tema vaated avaldusid kõige selgemini romaanis "Kuritöö ja karistus" (1866). Dostojevski hakkas seda romaani kirjutama 1865. aasta augusti algul, pärast seda, kui oli Wiesbadenis kõik kuni kellani maha mänginud. Pisut varem oli ta võtnud enese kanda ka venna võlad ajakirjast Epohh. Ta oli järjekordselt plank. Romaani teemaks polnud aga mänguri psühholoogia, vaid see, kuidas kurjategija võib eetilistel põhjustel ka ise karistust soovida ehk kuidas karistus kui teine samm patu lunastamisel (esimene on ülestunnistus) võib olla tema jaoks parem kui karistusest pääsemine ning kuidas targal juristil jääb üle sellele äratundmisele vaid kaasa aidata