+Poisid pidi nende sõna kuulama. „Neli nädalat järjest olin iga põhapäeval vahiteenistuses ja ühtevalu päevnik; täies varustuse ja vintpüssiga harutasin lagedal, märjal, äsja ümberküntud kesapõllul: „pikali“ ja „püsiti“ ja „püsto, joostes marss, marss!“ – seni, kuni olin mudaklomp ja kokku varisesin; neli tundihiljem näitasin Himmelstossile oma eeskujulikult puhastatud univormi ja varustuse ette, igatahes verele hõõrtud kätega; koos Kropi, Westhusi ja Tjadeniga harjutasin ilma kinnasteta kibeda pakase käes veerand tundi „valvelseisangut“ surudes paljad sõrmed vastu jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoss luuravalt meie ümber tiirles ja ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu mittetäitmises süüdistada.“ „Võimlemistundides pidas Kantorek meile ülipikki loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu õks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani“
tähtsusega, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill. Täis vaimustust ja head tahet olid nad sõduriteks saanud. Kolme- ja neljakaupa jaotati nende klass jagudesse laiali, koos friisi kalurite, põllumeeste, tööliste ja käsitöölistega, kellega nad kiiresti sõbrunesid. Kropp, Müller, Kemmerich ja Paul sattusid üheksandasse jakku, mille ülemaks oli allohvitser Himmelstoss. Himmelstossi peeti kasarmu kõige tigedamaks. Kropi, Tjadeni, Westhusi ja Pauli peale oli ta eriti vihane ja nõudis palju. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, kuna Himmelstoss leidis alati millegi, mille kallal nokkida. Ta pidi Himmelstossi igivana ja kivikõva saapapaari pehmeks mudima. Allohvitseri käsu peale on ta hambaharjaga meeskonnaruumi põrandad puhtaks küürinud, kasarmuõuelt koos Kroppiga lume ära rookinud. Lund rookides külmusid nad, kuni ilmus üks leitnant, kes saatis nad kasarmusse ja tegi Himmelstossile kõva peapesu. Selle
annaabi.ee 
