punase risti ja mõõga märgiga. Nad pidid olema rüütliseisusest ja nende ülesanne oli sõdida. Teiseks olid preestervennad, neil oli valge mantel ainult ristiga. Nemad pidasid vaimulikke talitusi. Kolmandaks olid teenijavennad, neil olid lihtsalt pruunid või mustad rüüd. Nad olid kõige madalamad, neid oli kõige rohkem ja nende hulka kuulusid kannupoisid, relvasepad, kokad jt. ametimehed. Ordujuhiks oli ordumeister. Ordul on tema ajaloo jooksul olnud kaks meistrit- Wenno ja Wolquin. 3 Wenno oli ordumeister 1204-1209 ja Wolquin 1209-1236. Wolquin sai meistriks peale seda, kui orduvend Wickbert oli Wenno Riia ordulinnuses tapnud. Valitsusküsimusi arutati läbi ordu Maapäeval, kuhu kutsuti kokku foogtid ja komtuurid. 1208.a. alustati sõda eestlastega, mis oli tingitud ka sellest, et Eesti asus vahetult ordu valduste naabruses. Alistati Sakala ja Kesk-Eesti väikemaakonnad,
kohapealne sõjaline jõud. Tegemist oli vaimuliku tsistertslaste rüütliorduga. Ordude eeskujuks olid kaks suurt Pühal Maal alguse saanud ordut, Templiordu ja johanniitide ordu. Mõõgavennad muutusid kiiresti Liivimaal tugevaks poliitiliseks jõuks, kes panid end piiskoppide kõrval otsustavalt maksma, millele aitas kaasa see, et ordurüütlite hulgas oli ka ministeriaalidega (Suurfeodaali teenija) võrreldes kõrgemat päritolu isikuid. Mõõgavendade ordu esimene meister oli Wenno. Mõõgavendade ordu kasvas Riia keskseks sõjaliseks jõuks, kes polnud enam rahul oma seisundiga ja nõudis alistatud maade jagamist. 1206.-1207. aastal sõlmiti piiskop Alberti äraolekul leping, mis andis mõõgavendadele 1/3 Liivimaast. Liivlaste ristimine- Kirikliku ja ilmaliku võimu ülesehitamise oluliseks sammuks oli Daugavgriva tsistertslaste kloostri rajamine Väina suundmesse 1205.-1208. aastal, mille esimeseks abtiks sai Theoderich
annaabi.ee 
