paavstivõimu taastamiseks Sitsiilias. Ta tunnistas Friedrich II kuningaks alles pärast seda, kui ta oli tagasi saanud Nelja peatüki privileegid, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem välja pressinud paavst Hadrianus IV-lt. Paavst tegi seepeale Friedrich II novembris 1198 Sitsiilia kuningaks. Samuti sundis ta noore kuninga 1209 abielluma Ungari kuninga Imre lesega. Pärast Heinrich VI surma olid gibelliinid ja gvelfid valinud erinevad kuningad: Svaabi Philippi ja Otto Welfi. Aastal 1201 teatas paavst avalikult, et Otto on Rooma kuningana heaks kiidetud, ning ähvardas ekskommunikatsiooniga kõiki, kes keelduvad seda tunnustamast. Innocentius III tegi mais 1202 dekreediga Venerabilem Saksa vürstidele selgeks, milliseks ta pidas keisri ja paavsti vahekorda. See dekreet lülitati hiljem koodeksisse Corpus Juris Canonici. Selle dekreedi põhipunktid olid järgmised: · Õigus otsustada, kas kuningas on keisrikrooni vääriline, kuulub paavstile.
Samal ajal sai Kirikuriik ja paavst Saksamaa alt sõltumatuks. Sacerdotium ja imperium. Sacerdotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst); imperium ehk ilmalik võim (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja, lõpptulemuseks oli ilmaliku võimu ülekaal. Welfid ja Staufenid. Welfid oli Baieri vürstisuguvõsa, kelle käes oli ka Saksimaa, sõdisid Staufenitega võimu eest Saksamaal, ainuke Welfi soost keiser Otto IV valitses (1198-1218). Staufenid olid keisriteks (1137-1208 ja 1208-1254). Sisevõitluse ja keskvõimu nõrkuse tõttu suurenes tunduvalt hertsogite võim, Saksamaal hakkas tekkima feodaalne killustatus. Staufenite aegse Saksamaa suur territoriaalne ulatus oli tingitud ebaõnnestunud sisepoliitikast, mistõttu keisrid suundusid välisvallutustele. Staufenid allutasid keisritena kogu Itaalia. Samas tegeles aadel (Welfide juhtimisel)
annaabi.ee 
