hierarhiseerita nagu nt murdeid). 2 Eesti keeleteaduses on kasutatud varem suuresti samasugust mõistet funktsionaalstiil (vt nt Erelt jt 2007). 3 Eesti murrete kohta vt Pajusalu jt 2009. 4 Hennoste 2000a esitab liig,nduse milles ei ole arvesse võetud netisuhtluse uuendusi. Seal on viidatud Biber 1995: 718; Biber 1988: 3031; 1994: 4041; Chesire 1992: 324326; Chrystal, Davy 1969: 6091; Montgomery 1995: 105133; Trudgill 1992: 62, 72; Wardhough 1996: 4851. Netisuhtlusega arvestab Hennoste 2009 ja sellest osalt erinevalt Hennoste, Pajusalu 2013. Netisuhtluse enda tüpologiseerimise kohta vt Herring 2007. Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses |3 Järgnevalt seisame kahe küsimuse ees: millised on suulise ja kirjaliku keele kesksed erinevused ja millest need erinevused tulevad? Suulise ja kirjaliku keele põhierinevused
(Ferguson 1994: 19). Eesti terminoloogias seostub sõna dialekt tavaliselt ainult kohaga, sotsiaalselt määratletud allkeelte kohta kasutatakse terminit sotsiolekt. Sotsiolingvistika on leidnud mitmesuguseid seoseid inimese sotsiaalsete parameetrite ja keelekasutuse vahel. Sealjuures on eri koolkonnad ja uurijad toonud välja põhiosas samad mõjurid, kuigi hierarhiseerinud neid erinevalt (vrd Christian 1992; Trudgill 1995; Montgomery 1995; Wardhough 1996; eesti keeles vt lühidalt Keevallik 2001). Olulisemad mõjurid on inimese sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus), sugu, vanus. Keskne sotsiolektimääratlus on ikka käinud klassikuuluvuse või staatusgrupi kaudu. Sotsiolektide alla paigutatakse tavaliselt ka släng. Mis on släng, pole kuigi selge. Esiteks on kasutusel mitu terminit: släng, argoo, zargoon, erikeel, mille suhted on segased ja eri traditsioonides erinevad (vt terminoloogiast Tender 1994: 293297)
annaabi.ee 
