arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest). Itaalia linnriigid Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu (Näiteks Friedrich Barbarossa ja Friedrich II), saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13
Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest). Itaalia linnriigid Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu (Näiteks Friedrich Barbarossa ja Friedrich II), saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13. sajandi II