peale restoranimenüüde ning televiisorikavade. Siinsamas Eestiski on viimasel kümnendil ilmunud palju luulet ja proosat uute ning väga huvitavate kirjanikuhakatiste sulest. Üks mulle isiklikult enim silma jäänud luuletaja on Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet. Luulekarjääri algul kirjutas Wimberg (kes seda pseudonüümi juba seitsmendast-kaheksandast klassist saadik kasutanud) peamiselt lastele, kuid hiljuti avaldas mees oma kolmanda luulekogu ,,Wabastatud Wärsid". Wimbergi luule on lihtne ja eestlastele omane. Wimberg armastab kirjutada kõigest, mis tema ümber on on ta ennast isegi nimetanud lootusetuks grafomaaniks. Wimberg on kriitikutes kutsunud esile vastakaid arvamusi. Paljud, eriti Berk Vaher, on arvamusel, et Wimberg on liialt naiivne ning ,,täiskasvanute luule" kirjutamise asemel oleks pidanud jääma lasteluuletuste juurde. Kuid miks ei või luule olla naiivne?
kes: meestega ligi suitsetavad, isi avalikkus kohtades raha peale kaarta mängivad, päris purjutavad; kes jahtisi pidada, sõja platsil ligi tappa wõiwad; kes ülepea kõiki meeste tooruso omandada, karskust kautada wõiwad, teus, sõnas kui ka kombes ja viisis jne. Aga, kas see ka meeste juures üle loomuse piiri ei käi? /.../ Neid, kes meestega neie tooruse himmusid ligi orjawad ei wõiks aga ialgi emancipirt nimetada, sest et see ju üksinda orrjusest wabastatud tähendab, ja nemad just uuesti ühte orjuse ikkesse sattunud on, s.o. himmude tooruse orrjusesse. Siin on Suburg järsult eitav üldisemas plaanis moraalinõrkuste suhtes, osaliselt ka isiklikult läbikogetu ajel, kuna tema isa alkoholilembuse tõttu laostus majapidamine ja kodu müüdi oksjonil. (Valjut moraalikõnet peab ta korduvalt, nt 1887 aasta viimases, kolmandas numbris võtab ta rubriigis Mõndasugust ette kõrtsid.) Kokkuvõttes annab Suburg (iroonilise ?) hinnangu Eesti oludele:
annaabi.ee 
