See tuleb ehk sellest, et minu teenistus möödus eriüksuses, ühe rügemendi muusikuna, olles seega natuke eelistatud olukorras. Indo-Hiinas (Vietnamis), seal tekkinud mässulise olukorra tõttu ei kasutatud muusikut mitte alati tema erialal, vaid ka rünnaküksusena. Selline vahelduv tegevus andis mulle võimaluse palju ringi sõita ja nii üht kui teist näha nii sellest suurest territooriumist, tema rahvast kui ka leegioni tegevusest. Kui enne Teist maailmasõda oli Prantsuse Võõrleegion üldises arvamises tuntud igasuguste seiklejate ja isegi kurjategijate varjupaigana, siis muutus olukord täielikult viimase sõja ajal ja selle järel. Parast sõda, kui Prantsusmaal tuli uuesti hakata valitsema tema endise impeeriumi alasid, oli selleks tarvis suuremat ja värsket sõjaväge korrahoidmiseks vastsetel territooriumidel Kaug- ldas ja Aafrikas. Sõda läbiteinud või sõjavangist lahti saanud prantslastel ei olnud enam isu
ekstravert; Lugu: Ülo ei tahtnud ajateenistusse minna ning puges ühe inglise laeva punkrisse. Nii oli õpetanud kütja. Kui nad olid Põhjamerel, meelitas pekilõhn ta kambüüsi. Kapten sai tema olemasolust teada ning muutus väga pahaseks. Tema pärast laeva küll ümber pöörama ei hakatud, vaid mindi lõpuni välja. Le Havre´i sadamakaile ta maha pandigi. Elukutset Ülol polnud ja seetõttu oli raske tööd leida. Aafrika oli võõras ja salapärane. Prantsuse Võõrleegion võttis ta vastu. Leping tehti mitme aasta peale, karistus Fordist põgenemisel olnuks karm. Ühel ööl tulid araablased ning lõikasid une pealt neljakümnel mehel kõri läbi. Tema oli ainuke ellujääja. Ta saadeti uuesti forti. Kuna ta ei tahtnud sinna jääda, 21 kavandati neljakesi põgenemisplaan. Sobiva juhuse saabumisel põgenetigi kõrbesse. Kaks meest surid janusse ja saakalid sõid nad ära. Ülo jõudis koos
annaabi.ee 
