Lembitu Lembitu on muistse Eesti kõige kuulsaim vanem-sõjapealik. Mees, kes on hilisematel aegadel rahvusliku suurmehena andnud nime küll allveelaevale, küll tänavale või õmblusvabrikule. Ometi, kui küsime endalt, mida me Lembitust üldse teame, peame kurvastusega tõdema, et üpris vähe. Lembitu on meie muistse vabadussõja üks väljapaistvamaid juhte, sest tema nimi esineb Läti Hendriku kroonikas kokku 14 korral, kui aga peaks paika pidama Sulev Vahtre oletus, et ka Vytamas (Võidumees) märgib kroonikas Lembitut, siis koguni 15 korral. Peaagu et ainukesed allikad Lembitust ongi Läti Hendriku kroonikast ja arheoloogilistest leidudest. Ajal, mil Lembitu Läti Hendriku lehekülgedele jõudis, oli ta igal juhul juba kogenud sõjamees, kes ei võtnud võitlustest osa mitte enam lihtsalt sõdalasena, vaid kuningana - sõjaretkede juhina. Meil pole andmeid millal Lembitu sündis ning pole ka mingit ettekujutlust tema välimusest,
revalaste, harjulaste ja virulaste osalusel. Abiväe lubasid saata ka Novgorodi ja PIhkva vürstid. Kui see kava teatavaks sai tungisid ristisõdijad esimesena Ugandisse. Taani kuninga üks ustavamaid ja lähedamaid vasalle, krahv Orlamünde Albrecht saabus Liivimaale. 21. septembril 1217. aastal toimunud Madisepäeva lahing - Ristisõdijate ühisvägi liikus Viljandist Navesti jõe poole, kuid kohtas oma teel eestlaste väesalka. Lahingus langesid Wottele, Manivalde, Vytamas ja teised Sakala juhid. Lahingus langes Lembitu, kelle maharaiutud pea viidi võidumärgina kaasa. Lahingus langes Kaupo. 1218 aasta kevadeks oli Revala ja Harjumaa alistatud. Ristisõdijad koondasid oma vägesi Harjumaa alale. Venelased sissetungisid Liivimaale. Venelastega liitusid saarlased ja harjulased, kes piirasid Võnnu mõõgavendade linnust. 1219. aastal mõõgavennad, ristisõdijad, liivlased ja latgalid ühiselt läksid laastama Revalat. 1218.
annaabi.ee 
