,,Palat nr 6" Põhiidee- inimene kes vaatab oma ümbritsevad maailma kibestunult ja ideetu piguga, lõpetab oma elu samamoodi nagu ta enda maailma ja inimesi enda ümber näeb. Andrei Jetimots talupoeglik välimus, olemus tal ettevaatlik ning tal raskusi äraütlemisega Ivan Dmitrits- närviline ja umbusklik, raske leida sõpru, välimus tal kahvatu ning kõhna kehaehitusega. ,, Inimene vutlaris" Põhiidee- oli selles kuidas inimesed endasse sulgevad ning see teistele ei meeldi, ning kui vutlari inimene sureb, siis teised selleüle hinges rõõmustavad selle üle. Belikov- endasse tõmbunud õpetaja, kes abiellus Varjaga, vutlari inimene Varja- rõõmus, kuid kahjurõõmu tundev, ilusa välimusega naine. Buskin- novellis justkui jutustaja rollis. ,,Maja ärklitoaga" Põhiidee- Kui sa oma elus milleski loobud või ütled lahti, siis ei pruugi enam sa seda tagasi saada, või ei suuda seda enam saavutada. Monsieur N- keerulise sisemaailmaga kunstnik
Hirmuga kaasneb kindlasti ka ebakindlus ja tagasihoidlikkus. Ka A. Tehhovi tleb: Loomulikult ksildasi inimesi, kes nagu erakvhk vi tigu pavad sulguda oma kooresse, pole maailmas vhe! Novellis Inimene vutlaris kus peategelaseks oli Belikovist mees, kes kis ka kige parema ilmaga vljas kalosside ja vihmavarjuga ning ilmtingimata soojas vateeritud palitus, tema ngu varjas suure kraega kampsun ja mustad prillid, isegi tema pliiats oli vutlari sees, ka tema magamistuba oli vike, otsekui kast, sang oli eesriidega. Belikov kartis peaagu kike, ta oli peaagu le neljakmne ja ta polnud isegi abielus, sest see olevat liiga suur kohustus Inimesed kipuvad tega mitte silmitsi seisma, peites end justkui maski taha, unustades, et ka teadmatusest teadlik olek on samuti vike samm arengus. Platon snastas inimajaloo he tuumakama kujundi mida nimetatakse Platoni koopana: meie elu on kui koobas, kus me asume seljaga valguse poole ja neme ainult
Ja vihmavari oli tal tupes ja uur seemisnahast kotikeses ja kui ta oma sulenoa välja võttis, et pliiatsit teritada, siis oli seegi vutlaris; ning nägugi näis tal olevat nagu vutlaris, sest ta varjas seda alati ülestõstetud kraega. Ta kandis tumedaid prille ja kampsunit, toppis kõrvad täis puuvilla, ning kui istus voorimehetroskale, siis käskis kummi üles tõsta. Ühe sõnaga, selle inimese juures avaldus pidev ja taltsutamatu püüd ennast koorega ümbritseda, enesele nii öelda vutlari luua, mis oleks teda eraldanud, kaitsenud välismõjude eest. Tõelisus ärritas teda, hirmutas, hoidis pidevas ärevuses, ja võib olla, selleks, et õigustada oma argust, oma vastumeelsust oleviku vastu, ülistas ta ikka minevikku ning seda, mida kunagi polnud. Ja vanad keeled, mida ta õpetas, olid talle sisuliselt samad kalossid ja vihmavari, mille taha ta tõelise elu eest puges. ,,Oo, kui kõlav, kui kaunis on kreeka keel!" ütles ta magusa ilmega; Ja nagu oma sõnade
..aga minu natuur ei sobi, mul ei ole kooriga kontakti," ütleb ta samas intervjuus. ,,Raua needmise" esiettekandel mängis Tormis trummi korjaki samaanitrummi, mille Lennart Meri oli sealt ära toonud. Nüüd on teda trummi lööma kutsutud Prantsusmaale, Ameerikasse ja Rootsi. Veel kasutab ta kirvelaba, kuna see kõlavat paremini kui tavaline rauatükk. Vaeva nägi ta palktrummide hankimisega, mis õiges häälestuses oleksid ja puutöö häält teeksid. ,,Lasin teha vutlari ja selle reisikomplektiga ma nüüd siis käin mööda ilma ringi: palktrummid, kirves, haamer ja nahkkindad. Veel käib mul kaasas suur Peeter Salmela tehtud nõiatrumm." Intervjuus räägib Tormis oma huvist Metsatölli vastu ja koostööst selle ansambliga, väites, et ,,...rokk ja regi sobivad küllaltki hästi kokku, neil on ühiseid jooni. Näiteks Rein Rannap tajus seda juba ammu." Intervjuu lõpuks annab Tormis teada, et teda saab esinemas näha muusikaakadeemias, Viljandi folgil,
annaabi.ee 
