Postmodernsest ühiskonnast kadus isikustatud kurjus, jättes inimeste saatuse nende endi luua. Riigikord ja maailmanägemus on ajas muutunud ja Kurat on muutunud koos sellega. Iga põlvkonna jaoks on ta võtnud just sellise näo, nagu temalt oodatakse. Kui vaadata telerist postreid, mida nördinud rahvas maailma eri nurkade tänavatel pea kohal kannab, siis on näha, et ikonograafia võimalused on avarad - iseloomulik must vurru-ruut sobib võrdselt hästi nii Clintoni, Jeltsini kui ka Milosevici nina alla. Erinevast ilmaäärest vaadates võivad nad kõik paista Hitleri reinkarnatsioonidena. Kõrvaltvaatajale võib ainult segaseks jääda, miks see saksa saatan iseendaga riidu on läinud. Neile aga, kes kurjuse on ära tundnud, olgu nad siis serblaste või albaanlaste poolel, pole siin mingit probleemi. Halvad on küll igas mõttes halvad, kuid mitte halvad valetajad
» «Võtku mind kurat, kui ma neid maitsen!» sosistas tasa Porthos. 360 Kõvasti lausus ta: «Tänan, nõbu, mu kõht on juba täis.» Tekkis vaikus. Porthos ei teadnud, mida teha. Advokaat kordas mitu korda: «Ah, proua Coquenard! Ma tänan teid, teie lõuna oli tõeline pidusöök. Jumaluke, küll ma alles sõin!» Isand Coquenard oli söönud oma supi, kana mustad jalad ja ainsa lambakondi, mille küljes oli veidike liha. Porthosele näis, et teda pilgatakse, ning ta hakkas juba vurru keerutama ja kulmu kortsutama, kuid proua Coquenard'! põlv soovitas talle õrnalt säilitada rahu. See vaikus ja vaheaeg serveerimises, mis jäid arusaamatuks Porthosele, olid, otse vastupidi, hirmsa tähendusega kirjutajatele: advokaadi pilgu peale tõusid nad proua Coquenard'i naeratuse saatel aeglaselt lauast, panid veel aeglasemalt kokku oma suurätid, kummardasid ja lahkusid. «Minge, noormehed, minge. Töö on kasulik seedimisele.»
annaabi.ee 
