Glehn Harku mõisnikult Ungern-Sternbergilt, andes vastu tükikese Jälgimäe mõisast. Lossiparki maetud lemmikhobuse hauale kerkis obelisk, lossi kõrvale laoto kividest kahe väikese basseiniga palmimaja. Lossi tänava äärse pargi rajas Nicolai von Glehn 1896. aastal oma abikaasa Carolina Henriette Marie matmiskohana. See pidi asuma nii, et püha paik oleks lossiakendest nähtav. Kraavide abil kujundati saared ja rajati tiigid. Saartele istutati puid, mille kohin koos allikavee vulinaga pidid süvendama harrast meeleolu. Üle kraavide olid raudkivist sillad. Samast materjalist oli valmistatud väravakaar hauaplatsile suunduval teel ning kõrge alus, millele paigaldati marmorrist. Hiljem maeti sinna ka Nicolai von Glehni tütre Elsbethi kaks last.Pärast Glehnide perekonna lahkumist Eestist jäi mälestuspark unarusse. Aegade jooksul lõhuti marmorpingid, võeti maha rist, purustati sillad ja tassiti tiigid prahti täis. Kalevipoeg ja lohe 1902
Vees elasid näkid, metsas ja kodudes haldjad. Tuntumaid koduhaldjaid oli Tõnn ja setudel viljasalves elav Peko. Tuli oli puhastava toimega. Usuti, et lõkketule valgus, eriti pööripäevadel, ajab ära kurjad jõud. Lõke tehti kõrgemale kohale, et see kaugele paistaks. Jaaniõhtul toodi isegi loomad tulepaistele. Tuuleõhu puhastavasse toimesse usuti samuti. Seepärast ilmselt ehitatigi suuri külakiikesid, mis vuhisesid kiiresti läbi õhu. Vesi rahustas oma vaikse vulinaga. Puhast, maa seest välja voolavat allikat peeti pühaks. Paljudele allikatele omistati ravivat toimet. Allikatele toodi kindlasti ohvriks hõbevalget hõbeehte küljest noaotsaga kaabitud naastukesi. Eestlased austasid oma surnuteriiki ehk manalasse läinud esivanemaid. Surnud inimese hing muutus teistsuguseks, seepärast tuli teda karta. Sõbralikuks muutus suhtlemine hingedega siis, kui ohverdati. Juba muistsel ajal nimetati novembrit hingede kuuks, sest arvati hingi kodus käivat
annaabi.ee 
