Kuid see “võbelus”, mida teater enesega kaasa toob on siiski märgatava tähtsusega. Arvan seda just seepärast, et tema roll ei ole elutõdede õpetamine rahvale (kodanikuks olemine, alistumine võimule, usulised tõed jms), vaid ta pigem julgustab inimesi asjades kahtlema, vähemalt annab selleks vabaduse. Arvan, et tal on oluline roll mõttemootori käivitajana. Näiteks No99 etendus “Suur õgimine” (lavastaja L. Lagle) oma vulgaarsusega tekitab igas inimeses erinevaid mõtteid ja emotsioone. Idee sellest, et liiga palju ei ole hea võib kanduda üle mitmetele tasanditele: mitte ainult liigne toidu õgimine ei vii traagilise lõpuni, vaid ka kõige muu ahnitsemine. Ning mõte sellest, et miks üldse tehakse elus asju, mis ei vii kuhugi. Igal ühel on oma tõlgendus ehk tema mõte on käivitatud, ta hakkab looma seoseid ning tõmbama paralleele. Kui need ei ole seotud
suurus, font jne. Futuristid ja teater. Teatrit edendasid kolmel viisil: · Eluteater: aktsioonid, ülesastumised avalikes kohtades, publiku sokeerimine, ärritamine, skandaalitsemine. · Varieteeteater: uusi vorme pakkuv teater, mis on suunatud kirjanduskeskse teatri vastu; esile tõstetakse keha ja tehnika. · Dünaamiline teatri vorm, mis pakub vahetut kontakti publikuga; neid sokeeritakse agressiivsuse ja vahel isegi vulgaarsusega. Uuendused institutsioonilises teatris just stsenograafia vallas: kuulsaim kunstnik Enrico Prampolini (just valgustus). Futuristlikus luules väljajättelisus, hüüatused, intensiivsed konsonandid jne. Raamatut peavad iganenuks, eesmärgiks ühendada erinevaid kunste. 7) Dadaism 19161920: Tekkis I MS ajal; algus konkreetselt määratletud, lõpp umbkaudne, kuna sulandusid sürrealistidesse. Tekkis Sveitsis; selle lõid peamiselt prantsuse kunstnikud ühes
annaabi.ee 
