Palju lastenäidendeid, koolide laialdane teatriharrastus. Esimesi arvestatavaid samme astuti lastekirjanduse uurimisel. Lastekirjandus Eestis 1940–1950. Tendentslik sotsrealism 1940-44: okupatsioonide vahetus, lasteperioodika ümberkujundamine, üksikud väärtteosed (K.Merilaasi lasteluulekogu, M.Sillaotsa jutud) Saksa okupatsiooni ajal. 1945-54: stalinistlik vulgaarsotsioloogiline kirjanduskäsitlus. Varasema lastekirjanduse ärakeelamine, fantaasia ja muinasjutu kahtluse alla seadmine. Esiplaanil ideoloogiline kasvatus ja tendentslik sotsrealism. Positiivsus ja negatiivsus – eeskujud ja vaenlased. Nõukogude tõlkekirjanduse mõju: A.Gaidar „Timur ja tema meeskond“, V.Gubarev „Pavlik Morozov“; lasteperioodika osa nõukogulikus kasvatuses. Pioneer, Säde, Stalinlik Noorus.
H. Tammsaare jt. Populaarteaduslik, nn aimeraamat: Kustas Põldmaa Mikroobide jahil 1935 jpt. Palju lastenäidendeid, koolide laialdane teatriharrastus. Esimesi arvestatavaid samme astuti lastekirjanduse uurimisel. Lastekirjanduslik „sotsrealism“ 1940.-50. aastatel *1940-1944: okupatsioonide vahetus, lasteperioodika ümberkujundamine, üksikud väärttteosed (Kersti Merilaasi lasteluulekogu, Marta Sillaotsa jutud) Saksa okupatsiooni ajal. 1945-1954: stalinistlik vulgaarsotsioloogiline kirjanduskäsitus. Varasema lastekirjanduse ärakeelamine, fantaasia ja muinasjutulisuse kahtluse alla seadmine. Rõhutatud ideoloogiline ja poliitiline kasvatus, positiivse-negatiivse (eeskujude ja vaenlaste) vastandamine. Nõukogude tõlkekirjanduse mõju: A. Gaidar Timur ja tema meeskond; V. Gubarev Pavlik Morozov; S. Mihhalkovi, L. Voronkova jt teosed. Lasteperioodika osa nõukogulikus kasvatuses: Pioneer, Säde, Stalinlik Noorus.
sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930. aastate rahvatükkide faktuurile. Valitsev vulgaarsotsioloogiline tõlgendusmall tõrjus lavalt koomika ja repertuaarist lääne klassika; rahvuslikku omaklassikat tabas nn. ümberhindamise laine. Näiteks nõuti Tammsaare „Tõe ja õiguse” IV osa dramatiseeringult ja lavastuselt „Pankrot” Draamateatris (lav. Andres Särev, 1950) kodanliku moraali laostava mõju näitamist jms. (Kivirähk 1994: 21–22), põhimõtteliselt ei muutnud lavastaja aga midagi (Rummo 1996: 71) ja näitlejad mängisid etenduste käigus ikkagi Tammsaare sõna ja mõtet. 1950
annaabi.ee 
