otsustati maha pidada võistlus. Lepiti kokku, et kes üle järve kõige kaugemale viskab, see ka uueks kuningaks saab. Teised vennad pidid aga maalt lahkuma. Vanem vend oli esimene, võttis kivi ja viskas. Kivi maandus aga sügavale järve põhja. Järgmisena viskas teine vend ja seekord lendas kivi täpselt piirile nii, et pool oli vee all ja pool nähtavalt maa peal. Kord oli noorema venna käes. Teda oli alati peetud vendadest tugevaimaks , targimaks ja vägevamaks. Vuhisedes lendas kivi kaugele-kaugele, kuhu silmapiir ei ulatunud. Vendadest noorim saigi järgmiseks valitsejaks ja alustas kohe tööga. Kalevipoeg võttis adrasahad, rakendas hobuse ette ja hakkas maad kündma. Päike lõõskas kuumalt taevas, kuid tema tööd ei jätnud ning kündis veel mitmeid päevi, kündes üles kõik kohad. Hobuse jõud hakkas otsa saama ja nad puhkasid ning kastsid suud. Kalevipoeg sidus enne magama heitmist hobuse kinni, et ta ei põgeneks.
Nii juhtud ka seekord." Ning viskas kivi lendu. Kukkus järve kalda äärde, Vee ja kuiva keske'elle; Pool jäi kivist vette maetud, Laintesta kinni kaetud, Pool veel silma paistevalle. Nüüd oli järg jõudnud kolmanda, noorima, venna kätte. Kalevipoeg võttis kivi ning saatis selle lendu. Kivi veeres vuhisedes, Lendas üle laia järve Teise poole kalda peale, Kukkus mõõdu määramisel Maha kuiva piiridelle. Nüüd, kui kolm venda olid kivid heitnud, lausus vanim vend: ,,Lähme teisele poole järve vaatama, kelle kivi langes kõige kaugemale." Kuna lühim tee oli läbi järve enese, siis selle tee nad ka valisid. Jõudnud järve keskele, leiti vanima venna kivi järve põhjas magavana. Teise
selga sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äki-lised valukiljatused kajasid üle välja. Kui Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ara tundvat. Ta sulges silmad. . . Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu 72 poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus kõledast! . . . Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale kärata . . . «Jaanus! Jaanus!» kõlas hale hääl selgesti tema kõrva ja Jaanjis ärkas. Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse. «Missugune hirmus unenägu!» mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii
annaabi.ee 
