Peagi suundus ta aga läände vallutama Kesk Aasiat, samal ajal õiendas tema teine armee Dzebe juhtimisel arveid taga kaukaasia rahvastega ning peagi vallutati osseetide ja polovetside alad ja jõuti venemaa piirile. Polovetside juhid kes olid tugevalt venestunud pöördusid abipalvega vene vürstide poole kes pika vaidlemise peale otsustasid abi ka anda, kuid seejuures alahindasid tugevalt vastast ja nt Vladimir-Suzdalimaa suurvürst Juri Vsevolodovits keeldus abist. Lahingu strateegiana oli kas võimalust kas minna vastu või jääda kuhugi kaitsele, otsustati esimese kasuks. Liitlastel oli hinnanguliselt 100 000 sõdurit kolme mittetäiskoosseisulise ning lahingutes räsitud mongolite tumeni vastu vaatamata sellel said venelased 31.05.1223 Kalka jõel toimunud lahingus lüüa ja ellu jäi 10% vägedest ja 9 vürsti 18st. Lahing algas venelastele edukalt kuid siis
ristiusk ning tasuda hüvitust sellest lahti ütlemisest. Inimestel lubati minna küladesse, linnuses olev vara aga riisuti sakslaste poolt. Linnuses olevad venelased aga poodi selle ette üles. See oli esimene lahing, kus ka puhkes äge heitemasinate duell. Sealt liiguti Leole alla, mis Viljandi saatusest teadlikuna alistus kiiresti. Sakala jäigi sakslastele alistatuks. Eestlased käisid taas Venemaalt kallite kingitustega abi värbamas. Vladimir - Suzdali suurvürsti poeg Jaroslav Vsevolodovits tuligi koos novgorodlaste ja pihkvalastega naabritele vastu. Henriku arvates oli mehi u. 20 000. Kõigepealt mindi piirama Tallinnat. Enne seda laastati Sakalat Viljandis ülespoodud kaasmaalaste eest. Piiramine kestis neil päeva, kuid ei andnud mingeid häid tulemusi. Venelased lahkusid, rüüstates paljaks Revala maakonna. 1223. a. lõpus jõudis Tartusse (Novgorodist) vürst Vjatsko. Novgorodist oldi talle lubatud valitsust Tartus ja teistes maakondades, mida ta suudab vallutada. Novgorod
annaabi.ee 
