Academie des beaux-arts, 1816 liideti kõik akadeemiad kokku üheks kunstiakadeemiaks. Losside ehitamine kujunes oluliseks nagu juba varem Prantsusmaal. Geomeetrilisi kujundeid kasutati arhitektuuris. Claude Perrault 1613-1688. Louis Le Vau (arhitekt), Charles Le Brun (maalikunstnik) ja Andre Le Notre (maastiku arhitekt). Versailles Gallerie des Glaces, peeglite galerii. Läbiv teema on valgus, päike ja selle mitmepalgelisus. Küünlad, peeglid, suured aknad. Simon Vouet 1590-1649. Garavaggio mõjulise baroki võttis kasutusele. Õukonnakunsti pidi väljatöötama, aga selles tuntust ei saavutanud, sest ei suutnud suuri figuure luua. Sai Pariisis kunstiõpetajaks. Tema maalid olid peamiselt dekoratiivsetel eesmärkidel, mis pidid losse kaunistama. Saavutas monumentaalsuse paigutades figuurid maalipinnale lähedale. Figuurid hõlmasid seega suure osa maali pinnast. George de La Tour 1593-1652. Karavadzist flaami kunsti kaudu
silmapiirile ja ümbritsevale maastikule. Näiteks Versailles' park oma võimsate proportsioonidega on paleest vaadatuna ise maastik, mida käsitleti oma tervikus alati kuni horisondini välja. ANDRÉ LE NÔTRE (1613-1700) JA TEMA KUJUNDUSE PÕHIPRINTSIIBID. Le Nôtre'i saavutustel põhines kogu prantsuse uuem aiakunst ja seda ümbritses kogu Euroopas osaks saanud tähelepanu. Sündis 1613. a Pariisis Tuileries'i aedniku pojana. Ta oli õuekunstnik Simon Vouet' õpilane ja pääses aastal 1637 aednikuks Tuileries'i, kus ta ka aastal 1700 suri. Koos oma hilisema sõbra Le Bruniga õppis ta Simon Vouet' juures maalimist. Vouet oli tulnud 1627. a Roomast Pariisi ja oli väidetavalt ka Itaalia baroki populariseerija Prantsusmaal. Tema maalid ja freskod on barokse vaimsusega, ent prantsusepäraste klassitsistlike elementidega. Ta lõi põhiliselt keerulise perspektiivse ülesehitusega suuri kompositsioone. Selline pildikujundus
annaabi.ee 
