teeservades. ● Enamikes Euroopa maades kasvatatakse kultuurtaimena. ● Õitseb juulis ja augustis (septembrini). Ajaloost Antiikmütoloogias lõi Aphrodite pune tähistamaks õnne ja rõõmu. Õites punetaimedega ehiti vanasti pruutpaare lootuses, et nende edasises kooselus õnn ikka elu lõpuni püsima jääks. Eesti rahvapärimustes kutsuti punet haisulilleks (eriline lõhn), unerohuks (teena tarbituna rahustav mõju), taarirohuks (lisand kalja ja taari valmistamisel) ning vorstirohuks (tangu- ja verivorstide maitsestaja). Eestipärane nimetus pune viitab sellele, et taime on kasutatud värviandjana. Näiteks pune õitega saab lõnga oranžiks värvida, seevastu pune rohelised osad koostoimes raudvitrioliga annavad musta värvuse. Kasvatamine ● Võimalik paljundada puhmiku jagamise teel, pistikutega, seemnetega (seemnete idanevus säilib 3...4 aastat). ● Seemned on väga väikesed . ● Tõusmed ilmuvad 3...4 nädalat pärast külvi.
Pune lehed on piparmündi omadest tunduvalt väiksemad (vaid kuni ühe sentimeetri pikkused) ja enamasti terveservalised. Ka on pune tavaliselt punakat värvi, piparmünt aga eelkõige siiski roheline. Piparmündi õisik on pune omast mõnevõrra pikem ja piklikum. Nii piparmündil kui punel on väga tugev iseloomulik lõhn, kuid nende lõhnu ei saa mingil juhul segamini ajada. Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud. Kui juba vorstirohust juttu tegema hakkasime, siis on õige ka see, et päris vorstirohu puudumisel kõlbab pune teda asendama küllaltki hästi. Peamiselt lisatakse punet verivorstidele. Maitseainena sobib pune aga mujalegi. Näiteks saab tema abil valmistada maitsva lihasupi, kuid väärtuslik on ta ka kurkide soolamisel. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied
annaabi.ee 
